HÄID PÜHI

Oleme jälle jõudnud aega, mil kõik lapsed võluväel ja emade-isade rõõmuks pöörduvad päkapikuusku. Natuke vaeva ja mõtlemist, natuke hiilimist ning piilumist... ja kõik maiustused leiavadki tee sussidesse. Laste rõõmsad silmad!! Kas pole vaeva väärt?

Aga meie poolt Teile, head emad- isad, vanaemad-vanaisad, onud-tädid, imelist jõuluaega, rõõmsat aastavahetust ning ikka heldet jõuluvana nii suurtele kui väikestele!

Reet, Lea, Marge ja Kai

HEATEGU TULEB SULLE TAGASI

Nõnda rääkis täna Reet hommikuringis lastele. Jõulud on selline imeline aeg, mil inimesed eriti ärksalt märkavad enda ümber abivajajaid. Mitte, et see aastaringi nii ei ole, kuid küllap jõulude ajal räägitakse  sellest rohkem. 

Meie rühm tegutseb juba kaheksandat aastat ning selle igati soliidse aja jooksul on meil välja kujunenud omad kindlad traditsioonid. Jõulud toovad meile kuuse tuppa, põhud põrandale ja vahvad vanad jõulumängud nende peale. Veel täitub meie tuba kindlasti piparkoogilõhnaga (sel aastal ka oma kätega tehtud tainateost- ehk saab seegi edaspidi meil tavaks). Ja kindlasti on üks väga armas komme meil lasteaeda ümbritsevas metsas ära ehtida kuusepuu metsloomadele ja lindudele. 

Arutluse käigus, et "kes sööb mida?", kui nimetasime porgandit, kapsast, õunu ja leivakääre, arvas Laura-Liisa, et leiba võiks hobustele viia. Suur süda on sel väikesel tüdrukul, kuid paraku hobused ei ela metsas. Metskitsed ja linnukesed sööks seda sama isukalt. 

Ehkki sel aastal pole loomad ja linnud lumepuuduse tõttu veel metsas hätta jäänud, õpetasime lastele ikkagi ka metsaelanike eest hoolt kandma, sest HEATEGU TULEB SULLE TAGASI!

Metsas suundusime meile juba vana hea tuttava kuuse juurde ja ehtisime selle nagu kord ja kohus eelnevalt arutletud ja ühiselt õigeks tunnistatud reeglite järgi- porgandid ja kapsalehed alumiste okste külge jänestele ning õunad ja leivakäärud ülemiste okste külge metskitsedele ja lindudele. Selline vahva puu sai nagu alati.

PÕHUS

Meie eilne jõulupidu oli väga lõbus ja õnnestunud. Lapsed nautisid seda ning olid oma tegemistes väga tublid. Aitäh sooviks öelda Anule, Margitile, Tiiule ja Margele, kes oma jõu ning osavuse kokku võtsid ja laste piduõhtut vedasid!

Aga laste muljetest täna hommikul selgus, et enim meeldis näiteks Henryle see, kuidas jõuluvana tantsides saali tuli (poiss isegi näitas jalgadega neid naljakaid samme ja endiselt ajas see teda väga naerma). Karl meenutas jällegi, kuidas ta salmi luges, oli selle üle endiselt nii uhke, et luges oma salmi meile veel kord ette. Paljud lapsed nimetasid muidugi kommipakke!

Aga täna me ei jäänud loorberitele puhkama, vaid võtsime ette vanaaegse jõulumöllu. Puistasime põrandale põhud ning tuletasime meelde, kuidas vanal ajal jõul tuppa tuli. Ei olnud siis inimesi lõbustamas telerid, raadiod, arvutid. Ei olnud elektritki. Aga lõbus oli siiski- lapsi täna vaadates vaat et lõbusamgi, kui teleri ees istudes. Põhus möllamine tõi laste suule ja silmadesse tõelise põnevuse ja lõbu. Endiselt ja järjekindlalt eirame me tagajärgi, mis hilisem koristamine kaasa toob. 

Põhus mängisime vanu jõulumänge- vedasime vägikaigast ja pugesime läbi looga alt. Külas käis muinasjutuvestja ja lõpuks nosisime veel piparkookegi. 

Olge kodus hoolikad laste kraede vahelt ning juustest põhukübemeid noppima, suurema osa saputasime välja!  :)

                                                         see oli tasavägine

JÕULUD ON MAGUSAD

Täna panime siis jõululaulud käima, pesime käed puhtaks ja "käärisime käised ülesse". Hakkasime piparkooke küpsetama! Eilne tainategu oli väga õnnestunud ja seda maitsvat pruuni (tekkiski arutelu, kas tainas on hele või tume pruun, leidsime lõpuks, et kõige sobilikum värvus oleks lihtsalt pruun) tainast oli tõsiselt suur päts. Seega otsustasime kohe varakult peale hakata. Ega see mõte paha polnudki, lõpuks olime sutike ikka ajahädas.

Aga piparkoogitegu on laste jaoks vahva tegevus. Üksteisevõidu (vähemalt alguses) püütakse rulli ligi saada ja vorme tainale asetada. Väsimatult tegutsesid kõik lapsed. Veiko ja Eerik piilusid küll vahepeal muude tegevuste poole ja Kermo kurtis suurt väsimust, kuid siinkohal tulid meil mitmed tarkuseterad keelele- "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka tasu" või "kes tööd ei tee, see süüa ei saa". Ja juba toimetasidki kõik käed jälle taina ümber.

Ja muidugi me maiustasime soojade piparkookidega ka vahepeal. Meie rühmast levis magus ja isuäratav lõhn alumisele korruselegi. Igatahes seisis meie toas keset põrandat varsti onu Aimar väikse kausiga ja nurus piparkooke. Me ei keelanud, see onu on meid alati hästi aitanud.

JÕULUD ON MAITSVAD

Jõulud on rõõmsad pühad. Lastele esitatud küsimusele, mis neile jõulupühade juures meeldib?, saime vastuseks.... kingitused, päkapikud, jõuluvana, kuuse kaunistamine, piparkoogid. 

Veel küsisime, kas keegi teab, milliseid toite tavaliselt ainult jõulude ajal valmistatakse ja süüakse? Piparkoogid muidugi ja siis veel... koogid, tordid, Kermo nimetas ka seapraadi. No igati mõistetav, et väikesed lapsed esmalt ikka magusad toidud ära mainivad. Rohkete vihjete abil arvas lõpuks Annaliisa ära ka verivorstid. 

Tore on meie laste puhul see, et pole vajadust asju ilustades peljata, et mõni toit nende väiksed ninad krimpsu tõmbab, kui selle saamislugu põhjalikult lahti seletada. Seetõttu oleme alati julged ning selgitame lastele, kuidas täpselt verivorstitegu käib. Vaatasime isegi õppefilmi. 

Jätkuks panime muidugi verivorstid (küll mitte kahjuks enda valmistatud) ahju särisema ning samal ajal hakkasime suhkrut pruunistama, et piparkoogitainas seekord oma väikeste kätega valmis segada.

Ja vorstid maitsesid lastele hästi, kõik proovisid... vaid Loore keeldus järjekindlalt ja meelitusi eirates pohlamoosist, väike Veiko see-eest oleks meeleldi ka Loore eest moosi söönud.

                                                               tainalimpsijad

                                                              kausilimpsijad

                             vahepeal avasime päkapikukotikesed

PÄKAPIKUMAAL

Seal oleme me juba vanad tegijad. Nii võib öelda küll- oleme seal mitu aastat käinud. Imavere Piimandusmuuseumis töötavad vahvad päkapikud, võib-olla muul ajal aastas püüavad nad välja näha tavaliste tegusate töötajatena, kes meie lastele jäätisetegu õpetavad, kuid tegelikult on nad päkapikud. Milleks me sinna igal aastal kipume? Ju siis on vahva, nii suurtele kui väikestele. Vahva ja lõbus!

Seekord sattusime Päkapikukooli, kus tundideks olid hiilimine, meisterdamine, söögivahetund ja laulmine. 

Kõik algas õpetajate üles ajamisega. teatavasti päkapikud teevad öösel tööd ja päeval puhkavad. Või vähemalt õigustasid nad oma päevast magamist sellega. Üles aetud-sakutatud (Laura-Liisa saputas Peetrikest üsna usinalt) ja siis virgutusvõimlema. 

                             igaks juhuks maskeerusime meiegi

Kas olete proovinud hommikuti võimlemisharjutusteks teha näiteks näpuringe, silmaringe, nina silmade vahele tõstmist või korraga lae ja põranda puudutamist. Henry püüdis täie tõsidusega oma nina sõrmede abil silmade vahele tõsta. Seda oli lõbus vaadata ja kaasa teha. 

                                                                    suuringid

                               põranda ja lae üheaegne puudutamine

Hiilimise tund oli "lihtne". Nii lihtne ja väga kiirete liigutustega. Sinna kuulus õige poos, kännu taha hüppamine, koera ja kassi jälgimine, aknast jälgimine, et isa ajalehe taha magama jääks... kõik see lõppes igatahes metsa jooksmisega!

                                                          hiilimise poos

                          põõsa taha ja kassi ning koera jälgimine

Ennast virgeks raputanud, püüdsid päkapikuõpetajad end ära jagada meie ja koos meiega nendesse tundidesse tulnud Esku lasteaia laste vahel. Osad lastest meisterdasid kepihobust, teised küünlajalga ja kolmandad käbist kaunistusi. Vahvad asjad tulid kõigil.

Meisterdamise ajal lubas Peetrike, et tema läheb lauta lehma kinni püüdma ja pigistama. Nõnda pidi piima saama!

Lauagi kattis see kõige noorem (160-aastane) päkapikk meile vanade aegade moodi ära. Väga uhke laud sai!

                                                            nostalgiline

Laulutund algas alles matsuvate laste suudega. Sellel Peetrikesel on laule oma kitarri ja suupilli sees palju ja tore on see, et ehkki meie lapsed neid vanu laule paljusid ei tea, tõmbas see päkapikk nad endaga  kaasa liigutusi tegema. 

                                                  tunnistuste jagamine

Oli jällegi väga suur elamus ja lastele väga meeldis!