Me ju teatavasti olime talvel tublid matkalised ja võitsime vvvs (vapramäe-vitipalu-vellavere sihtasutus) poolt korraldatud tasuta matka sealsetes metsades. Meie valikuks osutus seikluslik rada nõiamaja juurde.
Eile seal käisimegi.
Need ilmad on inimesi ikka kimbutanud, kui vaja õues miskit ette võtta. Hea on see, et pole kedagi kiruda ja virisemine kah ei aita. Tegelikult arvasime, et hoolimata natukesest vihmast olime siiski lähiaja ilmadest parima valinud. Kuumus ja sääsed on ilmselt viletsam valik kui jahedam ilm ja sääsed :) Ja vihma me saime täpselt nii palju, et ninaots vaevu märjaks sai.
Matk ise oli vahva. Sealsed metsad on ilusad samblased ja kõrgete mändidega. Ei peagi kahe käega põõsaid eest lükkama, et edasi liikuda. Natuke siiski koperdasime märgade ja reetlikult libedate juurikate otsa ja netuke kukkusime ka. Me pole ju harjunud selliste metsadega.
Meie rühma lapsed on head matkajad alati olnud... oleme juba lakanud muretsemast, et kuidas need kõige väiksemad ikka saavad ja jaksavad. Aeg on näitanud, et need kõige lühemad jalad on kõige väledamad ja tragimad. Looret tuli algul suisa pidurdada. Omas keeles käsklusi jagades oleks see väike tüdruk vist ise meie matkajuhiks hakanud.
Järgnesime igaks juhuks siiski sealseid metsi hästi tundvale giidile. Teekonna algul ületasime "soovideoja", korjasime igaüks ühe võililleõie, mõtlesime soovi ja viskasime selle ojja. Jääb vaid loota, et kõik meie soovid soovidemaale pärale jõuavad.
Õppisime rännates nii mõnegi huvitava asja. Kas teadsite, et jänesekapsas, mida maitsesime, õitseb tegelikult aastas kaks korda? Kevadel on need tillukesed ja hapud õied nähtaval, kuid sügisel peab neid sambla seest üles otsima. Kuusevõrseid suhu pannes oli meie suurte jaoks lapsepõlve meenutav elamus. Need maitsesid sarnaselt hapuholikaile, mida lapsena niidult korjatud ja söödud sai. Vaid Loore ei julgenud neid igaks juhuks suhu panna.
Kogu meie teed nõiamajani saatsid metsa alla nõiutud loomade ja inimeste puust kujud. Küllap olid need kunagi elanud tegelased millegagi nõida pahandanud või muidu ulakad olnud. Neid kujusid oli maa peal ja puu otsas ja mõni ka juurikate vahele vangi jäänud. Hiljem lastelt enim meeldinut pärides selgus, et paljudele meeldisidki need kujud.
Teel oleku tegime lõbusamaks vahepeal mängides ja luuaviskes võisteldes. Kõige kaugemale visanut pidi ootama ees nõiaõpilasepõli. Võitis Reet. Metsa me teda siiski ei jätnud :)
Ja siis silmasimegi kaua oodatud nõiamaja. Nõida ennast polnudki kodus, see-eest oli ta kaks nõiaõpilast maja ümber tööle pannud. Neid me ei kartnud ning majas ja selle ümbruses ronides ja rippudes pidasime maha ka oma pikniku.
Tegelikult oli kõik väga vahva- ilm oli hea, sääskede peale me ei mõtlenud (kuigi Mattias võitles nende pinisejatega vapralt nii, et pildistades varjas oma nägugi kätega ja kael oli kuplasid täis), matkajuht oli sõbralik ja sai lastega hästi jutule... ja me ise olime ka rõõmsad ja asjadega igati rahulolevad!
väga lahe :) ja seda nõgese trikki ka ei teadnud...jälle targem nüüd :D
ReplyDelete