Hurraaaa!!!
Meil pole pidude vastu midagi! Üks lõppeb, teine algab. Kui viimati lapsi nägime, siis lõpetasime vanaemade ja vanaisade peoga ja täna varahommikust alates alustasime uue peo korraldamisega. Õieti leidis Annaliisa hiljem, et peo korraldamine on päris raske töö.
Aga kõik algas nagu ikka sünnipäevade puhul- lapsed leidsid oma kapist sünnipäevakutsed, mille peale meie rühmas vanad olijad ei teinud enam imelikku nägu. Kõik oli selge... karu, siis karu... kes siis karu sünnipäeval poleks käinud :)
Täna hommikul märkas Rait aknast välja vaadates esimesena karu saabumist. "Õpetaja Margel on jääkaru kaasas!", hõikas poiss rõõmsalt. Millegipärast oli Pätsu kuskil tee peal tõesti Margega kohtunud ja nii nad koos saabusidki. Lähemal uurimisel oli tegu siiski Pätsuga, mitte jääkaruga.
Õhupallid näpus istus sünnipäevalaps keset tuba toolile ja jäi õnnitlusi ootama. Aga meil ju polnudki veel laud kaetud ega kaart joonistatud. Seega läksime Pätsu juurde ning Annaliisa, Rait ja Laura-Liisa palusid ilusti, et "palun mine teise tuppa". Igaks juhuks uuris Liisu karule näkku vaadates, ega ta ometi solvunud ja õnnetu pole? Karu sai teise tuppa toimetatud ja igavuse peletamiseks ka mäng talle nina alla pandud.
Aga meie ise hakkasime kiiresti ja usinalt toimetama. Meeldetuletuseks lugesime lastega uuesti läbi "Karu pätsu sünnipäeva" (E.Niit "Midrimaa"), et oleks ikka kindel, mis Pätsule täpsemalt meeldib. Selge- kringel!!! Ja lilled!!! Asusime siis usinalt segama, kloppima ja sõtkuma. Selle sõtkumise juures kleepus see tainas käte külge. Mattias püüdis sellest vabaneda tainasele käele seepi vajutades ja seda siis vee all hoides! Ei õnnestunud, tuli ikka puhas käsi ka appi võtta :)
Tainas kerkima ja kaarti joonistama. Karl joonistas lilled ja päikese, Loore joonistas jänese, Annaliisa joonistas karu ja õhupalli, Henry joonistas pilve ja õhupalle, Rait joonistas maja ja Laura-Liisa lisas oma kassi (roosa). Ja kõik lapsed kirjutasid teisele poole oma nimed (Loore soovis ka sinna nime asemel jänese joonistada). Uhke kaart sai!
Väike segadus tekkis kringlile küünlaid otsides... palju neid olema peabki? Ei aitanud muu, kui avasime blogis eelmise aasta sünnipäevaloo ja loendasime kringlil küünlad ära. Viis oli, seega nüüd peab siis olema kuus.
Vahepeal piilusime ahju ja avastasime, et läheb veel aega! Oeh! Natuke hakkasime muretsema, et kuidas karu Pätsul seal teises toas läheb? Ega tal ometi igav pole? Otsustasime vabandama minna. Annaliisa ütles, et "palun vabandust, et meil nii kaua läheb!" ja Karl lisas, et "kannata natuke veel!" See on meile suurtele ikka nii üllatav, kuidas lapsed sellisesse üritusse nii sisse oskavad pugeda ja tõsiselt ja arukalt ilma itsitamata kõike kaasa teevad!
Kuid lõpuks said need otsatud toimetused ometi valmis ja sünnipäevaps võis meie keskele tulla. Nagu ikka laulsime, surusime käppa, kallistasime ja tõstsime selle armsa karvase sõbra kuus korda lae poole. Seejuures oli Annaliisal omalt poolt kodus vahva lill ning Mattiasel ilus kaart meisterdatud.
Laua taha istudes aitasime kõik koos karul küünlaid puhuda ning lapsed avaldasid oma arvamust, mida Pätsu seejuures soovis. Annaliisa meelest seda, et kõik lapsed head oleksid, Raiti meelest oli ta sooviks puldiauto :)
Ja kringel oli väga maitsev... isegi siis, kui Loore ja Laura-Liisa taldrik hiljem järele jäetud rosinatest täpiline oli.
Selline vahva pidu oli täna!
Üks vahva pidupäev taas :)
ReplyDeletePalju Õnne Karu Pätsule !