Me käime tööl ja oleme kohusetundlikud kodanikud, ka lastel on lasteaias oma tööpäev täis tegemisi ja mängu. Koju jõudes oleme väsinud ja sooviks puhkust ning rahu. Kui leiduks mingi võimalus, et kodused tööd keegi või miski me eest ära teeks!! Võibolla kunagi, kui kõik me ümber on muutunud puutetundlikuks? Seniks aga peame ise sellega hakkama saama või kellelegi järeleandlikumale pereliikmele delegeerima.
Lastega arutleme sel nädalal erinevate tööde üle. Mis sellest, et väikesed käed veel kõike ise ei oska, juhendades ja suunates ja korduvalt proovides saavad ka nemad lõpuks hakkama. Tarkuseteraks meil ju sedakorda "harjutamine teeb meistriks!"
Eile vaatasime riideid ja nende mustreid ning õmblustarbeid. Sobitasime erinevat värvi niite riidetükkidega kokku ja kõik see lõppes ühe väikese padjapüüri õmblemisega õmblusmasinal. Lastelt küsides, milleks padjapüüri vaja on?, kõlas Kermolt üpris loogiline vastus, et "ilus oleks!"
Aga täna tegime tõsist ja rasket tööd. Kõigepealt istusime maha ja panime asjad teoorias paika. Arutlesime selle üle, milleks on vaja elada nii, et me mustuse ja mänguasjade sisse ära ei kaoks. Ühine otsus oli, et asjad lähevad katki, kui need laiali jätta ja neile keegi peale astub, me saame haiget, kui nende otsa koperdades kukkuda ning keegi ei leiaks sassis asjade hulgast seda sinise kleidiga Barbit üles, mis teeks ju meele ilmselt mõruks! Ja seda tolmu ja mustust ei saaks ju ka kuskilt koristada, kui lapsed oma mänguasjad laokile jätavad. Vaat, kui targad jutud!
Siinkohal meie vestlus katkes (nagu igal kevadel enamvähem samal ajal), sest meie aknatagust ja laste silmade kõrgusel asuvat pesakasti külastas kuldnokk. See oli vaja kindlasti ära imestada!
Ja siis suundusime Lea lukustatud uksega panipaiga juurde. Milleks lukus? Tegime ukse lahti ja uurisime järele. Selgus, et vähe sellest, et lukus, olid need laste jaoks keelatud asjad veel kõige kõrgema riiuli peale ka asetatud, et ikka kindel oleks. "Puhastusvahendeid ei tohi juua!", hõikas Karl. Tubli poiss. Aga koristamiseks vajalikud töövahendid võtsime siiski ükshaaval panipaigast välja. Selline asi nagu "mopp", on olemas paljude laste kodudes, aga need emad ja isad seal pole lastele lihtsalt öelnud, mis asi see on :) Lapsed püüdsid meile kogu kehaga liigutusi näidates selgeks teha, kuidas seda liigutama peab ja milleks see vajalik on. Selle naljaka asja nime nimetades ei tulnudki see kohe välja... esmalt kõlas see nagu "nopp".
Meie mängutuba koristama asudes alustasime muidugi sellest, mille hommikul teoorias paika panime- koristasime ära mänguasjad! Ja siis need väikesed ja nobedad käed alles näitasid, milleks nad suutelised on. Niisuguse innuga ja kärsitult oma järjekorda oodates sai see tuba lausa "läikima löödud". Mis sellest, et tolmulappi välja väänates püüdis sellest nirisev vesi ikka mööda põrandat kaasa joosta, mis sellest, et mõni kübe prahti vaibale jäi, mis sellest, et mõni voodialune sai kolm-neli korda mopiga puhtaks pestud ja samas keset põrandat laik pesemata jäi! Tähtis oli see, kuidas Karl hiljem hüüdis, et "nii lahe oli koristada!"
Kasutage kodus neid väikseid käsi... küllap harjutamine teebki meistriks ja see ehk ongi see "puutetundlik" võimalus oma jalgu ja käsi veidi puhata!
põnev!
mõni puhastusvahend vajab sedagi...
me ei pühkinud tolmu vaid asjade ümbert
järjekord
