Metsas käisime juba eile, kuid ajanappuse tõttu kirjutame sellest vahvast käigust Teile täna.
Nagu paljud meie tegemised, oli ka see käik meil mitte ainult lustimise pärast, vaid ikka õpetlik ka. Oleme lastega juba sügisest saati metsloomadest ja nende elust-olust nii suvel kui talvel rääkinud. Käisime hiljuti meie lasteaeda ümbritsevas väikses metsatukas loomadele natuke kostigi viimas. Eilne sõit(suure bussiga) viis meid lasteaia juurest Lustiverre. Sealne perenaine ootas meid koduõuel ja enne metsa minekut näitas meile hoidlat, kuhu sügisel meiegi poolt korjatud tammetõrusid koguti. Lastele jagati kätte väiksed panged tõrudega, mis metsas liikudes lapsi hoolikamalt jalge ette sundis vaatama.
Millegipärast on see nii suurte kui väikestega nii, et kui midagi on käes, siis kukkudes päästame selle käesoleva asja ja ise jääme alumiseks (haigetsaavamaks) osapooleks. Oli näha, kuidas laps, kellel pang tõrudega näpus, püüdlikult tasakaalu hoidis ja keskendunud näoga edasi rühkis. Metsas pole ju nii lihtne, maa on ebatasane ja lume all võib olla reetlikke oksi, mis jalust niidavad.Väiksemaid künkaid ületades avastas peagi väike Loore, et lihtsam on istuda ja pepuli alla lasta. Tulemus oleks niikuinii üks olnud- alla minnes kukkusid väiksemad istuli- parem siis juba kohe istuda.
Metsas nägime nii mõndagi. Käbisid, mida olid linnud söönud (need olid lihtsalt räsitud) ja käbisid, mida olid söönud oravad (neist olid järel vaid rootsud). Mõelge, miks see nii on? Või küsige lastelt, neile me selgitasime.
Metsas nägime me ka loendamatul hulgal loomade jälgi. Seal oli jälgi ja radu, mida olid teinud metskitsed, jänesed, metssead, hiired ja veel mõned metsaelanikud, keda me ei suutnudki tuvastada (või olid need uudishimulikud koerad?). Ei teagi.
Loomade söötmisplatsil oli põnev. Sealne kartulihunnik oli segi tuhnitud ja need arvutud jäljed seal ümber... Valasime oma panged tõrudest tühjaks ja asusime lähiümbrust uudistama. Jäljed ja loomade välikäimlad. Neid viimaseid uudistasid mõned lapsed isegi nina kinni pigistades ja Malory lehvitas igaks juhuks olematut haisugi nina eest laiali. Põnev oli.
Metsa all sai ka "Loomade võidujooksu" mäng mängitud. Lapsed jagati rühmiti loomadeks ja vastava looma liigutust tehes pidid nad avapaugu peale võistu liikuma (tegelikult oleks pidanud võitma meie Loore ja Annaliisa jänestena, kuid et hüppamine tundus kõige aeglasem edasiliikumise viis, siis otsustasid nemadki jooksu pista).
Metsast väljudes oli onu Aimar meie jaoks lõkke üles teinud ja keeras oma sepakätega parasjagu vorste. Soe jook ja vorstid... selle kohta kõlas ühe teise rühma väikse tüdruku suust, et see on parem, kui printsessiks saamine!
Selline lõbus ja õpetlik retk oli meil siis eile.
Nagu ikka oli Teil tore ja hariv metsas käik :)
ReplyDelete