NAER ON TERVISEKS 3

Oleme lastega ikka nalja ja naeru juures. Oleme arutlenud selle üle, kuidas sõbra tuju paremaks teha ja ühiselt leidnud, et parim lahendus on püüda rääkida üks lõbus lugu või anekdoot. Annaliisa oskas selle peale meilegi ühe õe suust kuuldud Juku loo rääkida. Oli tõesti naljakas. 

Püüame igasse päeva midagi naljakat tuua. On tegelikult üpris raske laste tasandil nalja teha. Lapsed on väiksed ja nende mõistus kipub ka lihtsaid asju ja olukordi vahel liiga tõsiselt võtma. Tänane vestlus viis meid erinevate võimaluste ja kohtade juurde, kus nalja ja naeru leida võib. Malory leidis, et üks viis on minna kinno. Selle peale ütles Karl, et ka kodus võib naljaka filmi plaadimasinasse panna. Teater, raamatud... lasteaed!!! Vahva, et laste meelest ka meie lasteaiast naeru leida saab! Ja siis muidugi suure vihjamise peale ka tsirkus ja seal olevad klounid...

Selle koha peal kõlas meie rühma uksele vali koputus. On juba tavaks saanud, et kõigepealt me vaatame sel puhul hämmeldunult üksteisele otsa (et kes külalisi kutsus?) ja siis märkame külalislahked olla ja "sisse" hõigata.

Tulijateks olid klounid... sellised lõbusad ja kärarikkad ja pidevas liikumises. Lastel olid näod peas, nagu oleks jõuluvana tulnud. Sellised põnevil ja õhevil ja naeratus ei tahtnud kuidagi neilt väikestelt suudelt kaduda.

Klounid aga muudkui uhkeldasid ja kelkisid oma oskustega (kuigi neil miski nii hästi välja ei tulnudki) ja ei lasknud end ebaõnnestumistest häirida. Pigem olid seda nägu, et kõik just nii peabki olema. Selle ühe klouni hundiratas oli nii ja naa, kuid teise omale ei oskaks nimegi anda. Hüppenööriga hüpped ja pallide korvi viskamine... no pole hullu, ilmselt läksid nad koju harjutama.

Väga palju elevust tekitasid naljamängud, millest ühe puhul oli meie tuba laste kõlavat naeru laeni täis. Naerda tohtis niikaua, kui müts üles visates õhus püsis. Ja naeratuse edasi viskamise mäng... proovige kodus, võtke suult peoga oma suur naeratus ja visake see lapse suule. Sellised lihtsad ja lastele hästi mõistetavad mängud. Naerda saime omajagu meie, suuredki.

                                   see roosa laik seal keskel on õhus olev müts

 

NAER ON TERVISEKS 2

              

    Annaliisa ootas täna õhtupoolikul vist jälle kratti..... vähemalt ta mainis, et  kingakratti ei käinudki. Meie hakkasime hoopis joonistama....mitte küll tavapärasel viisil. Proovisime joonistada kinniseotud silmadega inimese pead ja pärast lumememme. Töö käik ja tulemus oli pealtvaatajatele nii naljakas, et naer kostus vist naabritelegi kätte. Põnnid sattusid nii hoogu, et "magasime" õige õhtusöögi aja maha:)!

NUPUTAMISPÄEV

Mis on nuputamine?

Laste jaoks tähendab see, et "tuleb hästi mõtelda".

Niisiis käisime täna "hästi mõtlemas". Ja seda tuli teha erinevates kohtades. Saalis panid Annaliisa ja Karl aja peale puslet kokku. Karl tuli selles poiste hulgas kolmandaks. Tubli!

Sealt edasi aga rändasime oma lastega (täna oli meid kokku vaid 6) mööda lasteaia maja ringi nii, nagu meile antud kaart juhatas. Kõigepealt siis loodusetuppa, kus laste tähelepanu alati ikka papagoide ja akvaariumikalade peale kinnistub. Natuke läks aega, et neid väikseid nupumehi ülesande juurde juhatada. Mõelda oli vaja seal toas aga selle peale, mida keegi sööb. Lapsed sättisid mänguloomad õigete söökide taha istuma (Loore püüdis koera ka ninapidi toidu sisse torgata:)) Segadust tekitas kalade söök, saime midagi uut teada, ka meie- suured.

                                                              kalade söök

Edasi rändasime tervisetuppa toiduahelat koostama. See on selline püramiid, mille alumisel korrusel elavad kõige tähtsamad toiduained ja ülemisel ärklikorrusel need laste kurvastuseks kõige vähem tähtsad- kommid, limonaadid ja küpsised.

Sättisime veel kuuest pulgast erinevaid kujundeid kokku. Lastel on väga huvitavaid mõtteid. Allan tegi noole, Annaliisa ristküliku, mille kohta ütles, et see on bassein. Kuulasime silmad kinni erinevaid hääli ja linnulaulu. Lapsed olid äraarvamises väga tublid. Vaid ööbiku laul oli tundmatu ja need keerulise nimega pillid (triangel ja tamburiin) ei tahtnud kuidagi suust välja tulla.

Lõpetasime selle "hästi mõtlemise" väikse ristsõna lahendamisega, mille lahendussõnaks saime selle, "kes teeb talvel silla jõele ilma kirveta". Olime tublid!

NAER ON TERVISEKS 1

Selliselt kõlab meie selle nädala tarkusetera. Ühiselt hommikuringis selle üle arutledes leidsime, et naer teeb meid õnnelikuks ja peletab eemale haigused. Niiet otsustasime terve selle nädala jooksul palju naerda, ehk hoiab haigused eemale!

Täna oli meil külas "kingakratt". Keegi täpselt ei oskanud teda kirjeldada, sest keegi ei näinud teda... Algul küll arvasime, et mõni lastest puges salaja voodist välja ja võttis teiste kingad ära, kuid et kadunud olid kõigi kingad (ka õpetajate omad, mis oli eriti kahtlane), siis olime tegelikult suures segaduses. Siinkohal tuligi mõttesse "kingakratt". Lastelt pärides, "missugune see kingakratt välja võiks näha?", arvas Annaliisa, et eest triibuline ja tagant täpiline ja kasvult suur. Selle viimase vastu esitasime meie, õpetajad, vastuväited. Suurt asja oleksime me ju ometi märkanud, me olime ju kogu aeg teises toas!

Oli kuidas oli, tegusid see kratt tegi... kingad oli vaja üles leida. Ja leidsime ka. Radika alt ja radika pealt, kapist ja lae alt, lillepotist ja Loore omad ka "puu otsast". Eerik upitas enda omad kapi otsast alla, Allan pidi isegi käärid appi võtma, et kingad lae alt alla "lõigata". Väga lõbus oli!

                                                       esimene ehmatus

12 KUUD

Juba teist nädalat järjest õpime järjestama aastaaegu, leidma neile iseloomulikke tunnuseid ja tegevusi. Suuremad lapsed püüavad reastada ka neid millegipärast nii raskete nimetustega kuusid. Nii mõnigi laps peab selleks oma suud enne hästi sättima. Säti palju soovid, kuid ikka tuleb sealt näiteks selliseid nimetusi nagu "deptember".

Õppida on ikka kergem, kui see huvitavaks ja mänguliseks teha. Lugesime selleks vene muinasjuttu "12 kuud". Nagu ikka muinasjuttudes, oli kurjust ja oli headust. Väga hea kuulaja ja arutleja on meil Annaliisa. Selle tüdruku mõte jookseb teiste laste omast lihtsalt ette. Ei jõua veel küsimust lõpuni esitada, kui juba Liisu vastab. Jutt ise on aga piisavalt põnev ja emotsionaalne, et lapsi kaasa haarata. Seetõttu otsustasime sellest ka väikse teatri teha. 

Niisiis piltidelt saate natuke aimu, kuidas esineb isetegevusteater "Kastanimunake" :) 

Teatrit saab teha väga ootamatult otsustades ja parasjagu käeulatuses olevate vahenditega. Toolid koos punaste klotsidega on taevani ulatuvate leekidega lõke ja harjavars on uhke jääst sau!

SUUSATAMAS

Talv on lõbus aeg. Vähemalt laste jaoks kindlasti, nemad ei pea ahju kütma, lund lükkama ja auto klaase jääst puhtaks kaapima. Lapsed selle asemel hoopis kelgutavad, ehitavad lumest põnevaid asju, liuglevad ja suusatavad.

Meie lasteaial on oma "suusabaas", kus leidub algajale suusatajale tõeliselt vana kuid asendamatut varustust. Te kindlasti mäletate oma lapsepõlvest Visu suuski- puust, kuid see-eest väga hea pidamisega.

Sealt me täna lastele suusad jalga passisimegi. Passisime on õige öelda, kuna esimest korda suusatama minnes on üsna keeruline ja aeganõudev sobivad saapad ja suusad leida. Ikka saapad jalga ja jalast ära- vastavalt sellele, mis häält laps tegi, kas aietas, et pigistab, või kurtis, et logiseb... Õiged saapad me siiski kõigile leidsime (kuigi etteruttavalt olgu öeldud, et nii mõnigi väike suusataja suures tuhinas oma saapa koos suusaga siiski lumme poetas).

Ja siis läksime... suuremad mäele laskumist ja mäkketõusu õppima ja väiksemad ümber tiigi tasakaalu harjutama. Tegelikult harjutasime suure osa ajast ka kukkumist ja püsti tõusmist. Seda peab ju ka oskama! Tore oli see, et Kermo, Henry ja Mattias kogu selle kukkumise juures oma head tuju ei kaotanud. Kermo vahepeal küll lõi käega ja ütles liikumatult pikali lamades, et "ma ei saagi enam püsti". Kuid seegi kõlas üsna lõbusalt. Ei tea, kas Mattiasele meenus eelmine aasta, kui ta samuti pidi enne mäele lubamist paar korda vastu oma tahtmist ümber tiigi sõitma... igatahes viimase ringi ajal jäi see väikemees seisma, pööras oma suusaninad mäe poole ja nõudis sinna. Leppisime seegi kord kokku, et järgmisel korral saab, ausõna!

Ega see mäe peal olemine nii kerge ju olegi. Mäest alla tulek võib ju lõbus olla, isegi siis, kui kukud... kuid mäest ülessaamine nii, nagu õpetaja Anu õpetab, pole üldse lihtne. Need suusaninad ju toimetavad omatahtsi, ei püsi nad külg külje kõrval, ikka kipuvad kiirustades otse minema. Ja siis libiseb selles "mitte süüdi" olev laps muidugi alla tagasi. Karl natuke isegi pahandas, ei teagi, kas iseenda või suuskadega? 

Selle nädala tarkuseteraks on meil "julge pealehakkamine on pool võitu". Eile vaatasime lastega multifilmi "Oh ja Ah matkal", täna suusatasime, eks näis millega homme tegeleme :)

Igatahes oli tore teha midagi, millega veel väga hästi hakkama ei saagi... Suusatame igal nädalal, kui vähegi ilm lubab, selleks aga on lastel kindlasti jalga vaja villased sokid! Palun pange need lastele kappi.

                                 need saapad ja kindad kadusid alailma lumme

                                                 võtteid püstitõusmiseks

Hiljem selgus, et väike Mattias suusatas endale palaviku ): Head paranemist sulle!

METSAS

Metsas käisime juba eile, kuid ajanappuse tõttu kirjutame sellest vahvast käigust Teile täna.

Nagu paljud meie tegemised, oli ka see käik meil mitte ainult lustimise pärast, vaid ikka õpetlik ka. Oleme lastega juba sügisest saati metsloomadest ja nende elust-olust nii suvel kui talvel rääkinud. Käisime hiljuti meie lasteaeda ümbritsevas väikses metsatukas loomadele natuke kostigi viimas. Eilne sõit(suure bussiga) viis meid lasteaia juurest Lustiverre. Sealne perenaine ootas meid koduõuel ja enne metsa minekut näitas meile hoidlat, kuhu sügisel meiegi poolt korjatud tammetõrusid koguti. Lastele jagati kätte väiksed panged tõrudega, mis metsas liikudes lapsi hoolikamalt jalge ette sundis vaatama.

Millegipärast on see nii suurte kui väikestega nii, et kui midagi on käes, siis kukkudes päästame selle käesoleva asja ja ise jääme alumiseks (haigetsaavamaks) osapooleks. Oli näha, kuidas laps, kellel pang tõrudega näpus, püüdlikult tasakaalu hoidis ja keskendunud näoga edasi rühkis. Metsas pole ju nii lihtne, maa on ebatasane ja lume all võib olla reetlikke oksi, mis jalust niidavad.Väiksemaid künkaid ületades avastas peagi väike Loore, et lihtsam on istuda ja pepuli alla lasta. Tulemus oleks niikuinii üks olnud- alla minnes kukkusid väiksemad istuli- parem siis juba kohe istuda.

Metsas nägime nii mõndagi. Käbisid, mida olid linnud söönud (need olid lihtsalt räsitud) ja käbisid, mida olid söönud oravad (neist olid järel vaid rootsud). Mõelge, miks see nii on? Või küsige lastelt, neile me selgitasime.

Metsas nägime me ka loendamatul hulgal loomade jälgi. Seal oli jälgi ja radu, mida olid teinud metskitsed, jänesed, metssead, hiired ja veel mõned metsaelanikud, keda me ei suutnudki tuvastada (või olid need uudishimulikud koerad?). Ei teagi.

Loomade söötmisplatsil oli põnev. Sealne kartulihunnik oli segi tuhnitud ja need arvutud jäljed seal ümber... Valasime oma panged tõrudest tühjaks ja asusime lähiümbrust uudistama. Jäljed ja loomade välikäimlad. Neid viimaseid uudistasid mõned lapsed isegi nina kinni pigistades ja Malory lehvitas igaks juhuks olematut haisugi nina eest laiali. Põnev oli. 

                                                                  uhhhh....

Metsa all sai ka "Loomade võidujooksu" mäng mängitud. Lapsed jagati rühmiti loomadeks ja vastava looma liigutust tehes pidid nad avapaugu peale võistu liikuma (tegelikult oleks pidanud võitma meie Loore ja Annaliisa jänestena, kuid et hüppamine tundus kõige aeglasem edasiliikumise viis, siis otsustasid nemadki jooksu pista).

Metsast väljudes oli onu Aimar meie jaoks lõkke üles teinud ja keeras oma sepakätega parasjagu vorste. Soe jook ja vorstid... selle kohta kõlas ühe teise rühma väikse tüdruku suust, et see on parem, kui printsessiks saamine!

Selline lõbus ja õpetlik retk oli meil siis eile.