Tänane hommik algas vaikselt ja rahulikult. Üsna mitu last koos õpetajatega kõndis rühmaruumis ringi nagu eilegi, üleeilegi...jne. Kui ühel hetkel Eerik märkas ja teistegi tähelepanu meie kuusele juhtis. Tagantjärele ei jõudnud ära imestada, kuidas küll keegi kohe seda üsna suurt ja punast asja seal kuuse all ei märkanud? Kingitus! Ilusa punase paberi ja kuldse lehviga. Otsustasime, et kui kõik lapsed on kohal, küllap siis avamegi.
Hommikuringis see hetk kätte jõudiski. Kõige noorem meie hulgast, Loore, Tõi kuuse alt kingituse ja enne avamist jõudsime veel arutleda, et kellele see õieti siis on? Nime peal ei olnud. Seetõttu arvasime meie suured, et äkki on see hoopis meile? Lapsed olid üpris häälekalt sellise arvamise vastu. Olgu, ega enne teada ei saa, kui paberit ümber kingituse ära ei võta. Selle võtmise juures lugesime kolmeni ja siis kõik korraga, nii kuidas keegi vähegi sai, rebisime siit ja sakutasime sealt, kuni kingitus välja tuli. Oli uus lauamäng ja laste hõigetest selgus, et hetkel väga "kuum" lauamäng. Meie suurtena loobusime selle endale lunimisest (mitte, et meilegi lauamängud ei meeldiks...). Lapsed küll kangesti kibelesid, kuid otsustasime siiski natuke iseloomu kasvatada ja suundusime hoopis teise tuppa jõulutoitudest vestlema.
Teadmiseks Teile seal kodudes- küsisime laste käest, mida peaks leiduma jõulude ajal pidulaual? Kõik vastasid üksteisevõidu- kommi, küpsist, kooki, marju jne. Seapraad ja verivorstid pole pidusöök! Ent meie, nagu sageli juhtub, vaidlesime natuke vastu. Ühel korraliku eestlase jõululaual leidub ikka verivorsti ka ja piparkoogikauss on samuti käeulatusel. Täna me tutvustasimegi lastele kõigepealt piparkoogitainast. Selgus, et koostisosad suutsid lapsed peaaegu kõik õigesti nimetada (maitseainete juures jäid vaid hätta), kuid kuidas see tainas ilma kakaota pruuniks küll saab? Võtsime poti ja natuke suhkrut, panime pliidile ja vaatasime suure põnevusega, mis nüüd saab. Sai aga see, et suhkur sulas pruuniks. Selgeks saime, kust piparkoogitainas oma värvi saab.
Tuli meelde, et kui meie, õpetajad, veel väiksed tüdrukud olime ja poes kommi vähe oli, sai sageli "kukekommi" tehtud. Just nii tegimegi, sulatasime suhkrut. Seega torkasime 12 lusikat selle magusa veniva suhkru sisse ja jätsime tahenema. Hiljem limpsisid lapsed mõnuga need lusikad nagu pulgakommid puhtaks.
Ka verivorsti uurisime me üksipulgi läbi. Vahva on see, et meie lapsi ei hirmuta selle eestlaste tanguvorsti juures miski. Ei see, et need soolikate sisse tehakse, ega see, et selle pudru sees ka verd leidub. Annaliisa pannile laotud vorstid panime aga ahju särisema (kellegi suust kostus küll "praksuma"). Vahepeal käisime kuulatamas ja lõhna nuusutamas. Sel ajal tõstsime lauale aga moosipurgi ja selgi puhul läks pakkumiseks, mis moos see siis olla võiks. Pakuti maasikat, vaarikat ja mustikat. Tegelikult oli muidugi pohlamoos.
Vorsti sõid peaaegu kõik, vaid lõikamisel vajasid natuke mõned abi. Kuigi meie lapsed on nugadega harjunud ja saavad üpris hästi hakkama, oli selle vorsti lõikamisega parajalt tegemist. Raitil õnnestus suures tuhinas taldrik koos vorstiga süllegi manööverdada ja Loore arvas, et kui juba nuga paremas käes on, siis tuleb sellega vorstitükke ka suhu panna. Väga maitsev oli!
mmm nämma ja Mattias sööb verivorsti ?!
ReplyDelete