Kas täna on "päkapikupäev"? Nii küsis Eerik hommikul, kui lasteaeda saabus ja aknast emmele lehvitades läbi klaasi veel hõikas, et emme autol tuled ka ikka põlema paneks. Oli jah meil täna "päkapikupäev". Sõitsime lastega Imaverre päkapikumaale. See maa ja sõit on meie ammused tuttavad, oleme seal korduvalt käinud küll jäätist tegemas, küll päkapikke üles ajamas.
Seegi kord võttis meid uksel vastu jõulumemm, kes lastelt juba uksel küsis, kas kõigil ikka päkapikud käivad? Kuuldes paari lapse suust, et tal polevat täna käinud, selgitas memm asja. Nimelt päkapikk Peetrike nende perest olevat hirmus maias, vahel lapse sussi juurde jõudes sööb ise maiustuse ära... Selline vigur ta sees! Memm teatas meile sedagi, et päkapikud hetkel kõik magavad ja mis nüüd saab? Kas me näiteks võiks koju minna ja homme tagasi tulla? Või ajame päkapikud üles? Valisime selle teise pakkumise.
Niisiis suundusime päkapikke otsima. Nad elavad piimandusmuuseumis, sealt üles leida pole nii lihtne. Vanu ruume ja masinaid on seal üpris palju. Vaatasime isegi suurte juustuvannide sisse ja alla. Tegelikult aitas meid see, kui kõik vaikseks jäime ja valju norskamise suunas liikuma hakkasime. Magasid need päkapikud voodites ja patjade-tekkide all ja peal. Täpselt ei märganudki, mitu päkapikku ühest voodist padjakuhila alt välja ilmus. Pead ja jalad olid neil sassis. Peetrike ise muidugi kohe küsis, et kas ikka päkapikud käisid? Ju ta oli natuke mures...Võis arvata, et lapsed talle kohe kurtma kukkusid, millisel päeval neil ikka suss tühi oli. Sellist valju lobisemist laste ja Peetrikese vahel oli vahva kuulata. Memm nurgast aga viibutas Peetrikesele näppu, et näed siis, kelle maiuseid sa muudkui ära nosid!
Päkapikud olid küll unised, kuid lapsi nähes virgusid üllatavalt ruttu. Lastele jagati päkapikuriided selga, et ikka asisem oleks toimetada, ja siis tööle. Kes pulgahobust, jõulust rinnamärki või käbist kuuseehet meisterdama, kes küünlapurki kaunistama. Väga ilusad asjad tegime jällegi.
armas
põnev märgimasin
Edasi otsustas Peetrike meid külla kutsuda. Kogunesime kõik kokku ja pidulikult tõsine küllakutse kõlas päkapikult meile nii: "lugupeetud Põltsamaa lasteaia lapsed!" Selle koha peal kõlas Kermo suust väga tõsiselt:"mhmm". Ja edasi hõikas Peetrike üle õla ja ise jooksu pistes: "tulge mulle külla!" :) Egas midagi, pistsime kah jooksu, tema järel. Laud oli päkapikkudel meile kaetud väga nostalgiline ja uhke. Vanades piimapudelites piim koos kõrrega ja kõrvale soojad ja pehmed kaneelisaiad. Päkapikkudest kõige noorem ja väiksem oli tegelikult kasvult kõige suurem, kuna sööb korraga kolm portsu putru ja joob päevas ühe "lehmatäie" piima. Vaat, mis tähendab piima juua... välja nägi see päkapikk jah selline terve ja tugev. Meie Loore vist püüdis ka tubli selles olla ja "lehmatäie" piima ära juua. Enne, kui märkasime, haaras tüdruk juba kolmanda pudeli järele ja kui see meile liiast tundus, luristas siis eelnevate pudelite põhjad ikka korralikult üle veel. Tubli!
Külalaua taga oli laste ja päkapikkude vahel mõnus ja hubane lobisemine. Peetrike võttis nurga tagant ühe asja, mille memm kunagi leidis. Ta seletas lastele, et algul memm arvas, et see on pann. Pani sellele koogitaina, kuid kuna panni sees oli auk, kukkus osa tainast sinna sisse. Memm tinistas enda väikeseks ja läks tainale järgi. Seda oli sealt raske välja saada ja memm otsustas selle asemel taina ära süüa, ise aga muutus paksuks ja ei mahtunud enam august välja. Peetrikesel ja teistel oli sellest hea meel, palju koerust sai tehtud sel ajal, kui memm augus istus ja sealt vaid hõikus, et "mis te seal teete?" Asi, mis tegelikult panni asemel hoopis kitarriks osutus, on nüüd külaliste lõbustamiseks väga asja eest. Peetrike otsis veel välja suupilli (mida memm oma kaelakeeks nimetas) ja vanade asjade keskel vanu laule laulda oli väga mõnus.
Tore ja lõbus oli meil seal selgi aastal. Lõbus oli nii suurtel kui väikestel.Oleme seal korduvalt käinud, hea lühike maa sinna sõita.
