VANAD KOMBED

Vanad on paljud kombed me elus. Meie rahvusele omased siiski mitte nii paljud. Jaanik, mihklipäev, jõuluaeg, vastlad ja veel teisedki rahvakalendrist nopitud pühad on omade kindlate toimetuste ja kommetega. Kurb, kuid elu on teinud omad muutused ja paljud neist kommetest on ununenud või pole enam vajalikudki. 

Püüame siiski lastele tutvustada ja nende mõtteisse seemet külvata mõnede tähtpäevade tutvustamisega. Rääkisime hiljuti mardipäevast ja täna tutvustasime kadride tegemisi. Sellised ilusad heledate riietega punapõsised tegelased. Ja väga lõbusad ning lapsesõbralikud. Hoidkem ikka alles need õhtused külalised, omast lapsepõlvest mäletame ju, kui tore oli neid jookse joosta. Teie lastelegi ehk meeldiks, proovige ja aidake neid riietumise ja laulude- tantsude õppimisega.

Vahva oli aga tõeliste kadride külaskäik, mis meid täna üllatas. Lapsed ei osanud koputuse peale esiti midagi teha ega arvata (meie uksele koputab vahel vaid muinasjutuvestja). Seega sabus vaikus ja isegi uksele läheneda ei julgenud algul keegi. Rait võttis lõpuks südame rindu ja hõikas "sisse!".

Tulijad olid ilmselt enda ehtimisega väga vaeva näinud- punased põsed, valged riided, vitsakimp ja ohoh!!! kannel kaenlas. Lahti löödi hoogne trall ja tants koos lauluga. Sooviti aga meile lõpuks "loomaõnne" (põnev! oodake siis kodudes laste poolt kassi- ja koerapoegade nurumist). Oh neid kadrisid küll, pead neil laiali otsas, koti unustasid maha, pidime õuna ja kommi neile põlle sisse poetama. 

Aitäh Mai ja Eret, lastele väga meeldis, olete ikka meile lahkesti appi tulnud!