Ilmataadi sõnutsi pidi täna ainus selle nädala soe ja kuiv ilm olema. Jäime uskuma ja otsustasime võimalust kasutada. Meie õuesõppe retked on vahel sellised ootamatud ja kiired otsused- üks mõtleb, teine ütleb ja kolmas juba toimetab asju kaasa pakkida. Selline üksmeelne ja "piduriteta" on meie rühmas.
Kõndisime ikka nagu kombeks "sinna, kuhu jalad viivad". Uued lapsed ikka uurisid veel edasi, et kuhu minek, kuid vanad olijad juba teavad, et muud vastust nad esialgu meie käest ei saa.
Niisiis... jalad viisid meid jällegi esialgu kooliparki. Seal me alati midagi uut ja põnevat või vana ja tuttavat leiame. Seekord leidsime ja uurisime luubi all murumuna ja puuki!, kohtasime vana tuttavat rohukonna ning võrdlesime ja leidsime suurte raskustega vahtra- ja tammelehele õiged puud ja nende nimed. Siinkohal palve Teile emad ja isad: kui lastega looduses jalutate, suunake ja juhtige laste tähelepanu looduses leiduvale. Õpetage lapsi märkama.
puuk
Pargist edasi jalutasime meile tuttavale õuesõppe tegevuspaigale- väikesele saarele Põltsamaa jões, kooli läheduses. Uurides lastelt, kuidas nimetada maad, millel igal pool vesi ümber, arvas Malory, et see on "mõni teine maa". Hommikuringis õppis väike Loore ilma kirjeldama (harjutamine teeb kunagi ikka meistriks). Rääkisime põllust, metsast, traktorist ning vaatlesime mulda. Täna osales meie vestluses ja hajutas laste tähelepanu ka väga uudishimulik ja julge part.
Vahepeal jooksid lapsed oma kõhud tühjaks, seega nosisime meile tavaks saanud piknikuküpsiseid ja jõime teed. Õues kõht tühjeneb millegipärast mitu korda kiiremini.
Et paremini meelde jätta, mis värvi on muld põllul ja mets taamal, tegime oma kunstitööd seekord loodusliku materjaliga. Hõõrusime mullaga põllu ja rohuga metsa. Etteruttavalt olgu öeldud- edaspidi maalime sinna viljapõllu.
Tagasiteel pargist olid meie kõige lühemad jalad (Loore jalad) väga väsinud, kuid vudisid tublilt siiski lasteaiani ära!
No comments:
Post a Comment