UHHHH! RABAS KÄIDUD...

Keegi oli otsustanud, et meie rappa jõudmine ei pea mitte lihtne olema. Õigupoolest kulges tee rahulikult kuni Laeva teeotsani, sealt edasi avastasime end väga aktiivse teeremondi keskelt... Kõigepealt kraavi vajunud veok ja tema ees telliskivi märk. Seda märki eirasime, kuid need vastutulevad loendamatud veokid, millega kohakuti sattudes oli tunne, et "kas meie või nemad" peavad kraavist ruumi juurde võtma. Teeremondi tõttu on sealne tee kõrgemale tõstetud ning kraav tundus põhjatu ja hirmuäratav. Või tundus see nii meile, kui õrnema ja nõrgema närvikavaga sugupoolele. Sinna sõites oli meid- õpetajaid- autos neli ning igakord, kui uus veok kurvi tagant välja hüppas, suutsime neljahäälselt vaid "aaaaaaaaaaaa" hõigata. Kohale me siiski jõudsime!

Ilm oli hea matkamise jaoks ja sügisene raba ju imeilus. Võtsime endale aega kõike nautida, vaadelda ja maitsta. Teie keskel, emad ja isad, liikudes oli hea kuulda ja näha, kuidas Te oma laste jaoks aega ja tähelepanu varusite neile selgitada ning neid suunata kõike märkama. Kohtasime mitmeidki väikseid kärnkonna hakatisi, otsisime erinevaid söödavaid ja tundmatuid, seega mittesöödavaid seeni. "Istusime" kordi ja kordi mätastel jõhvikaid, pohli, sinikaid ja mustikaid pugides. Mustikate söömise arvukust määrasime siniste keelte järgi. Siinkohal tegime ka ühe vahva "sinise keele pildi". Et pildile saada, oli seni vaid punaseid marju söönud ja seega ilma sinise keeleta Mattias valmis ruttu ära sööma tubli ema poolt  kiiruga korjatud ja poisile suhu kummutatud peotäie mustikaid. Ühe minutiga sai see väike poiss endale uhke sinise keele ja oli vupsti pildi peal:)

                                                       sinise keele pilt

                                    otsi üles ämblik

                                                       nii ilusad asjad tegime

Looduse poolt pakutud tasuta kõhutäie kasutasime tublisti ära. Liikumiskiirus oli meil vähene ja märkamatult oli kellaaeg lõunasse jõudnud. Seda oli märgata laste küsimistest, et "kõht on tühi" ja sekka oli märgata ka paari haigutust. Lastel on sees oma kindel kell. 

Pikniku tegime sealses uhkes vaatetornis. Ime küll, et need väikesed kõhud veel täis polnud! 

Tagasiteel autode juurde parklasse jõudis Laura-Liisal kohale, et nüüd vist viiakse teda koju tagasi. Nii lihtsalt ei saanud ju sellel juhtuda lasta! Tugeva iseloomuga tüdruk avaldas valjuhäälselt protesti. Tubli! See oli väga ilmekas tõestus, et talle väga meeldis ja oleks veel soovinud rabas olla.

Autode poole kõndides arutlesime, kas mitte teetöölistel ka lõunapaus võiks olla. Polnud ammu neid sõitmas kuulnud. Ja siis läks lahti- need loendamatud veokid saabusid üksteise järel. Mattiase ema toetus roolile ja raputas hirmunud näoga lausa pead. Huvitav, kuidas ta suhtuks ettepanekusse sinna lähipäevil tagasi minna :)

Autod said meil väga sopaseks, kuid rabast välja me jõudsime. Siinkohal sooviks Teid väga tänada, emad ja isad, kes te järjekordselt oma kiirest elust tüki aega leidsite, et lastega koos olla. Olite vahvad!

TERVISEPÄEV PUURMANIS!

Õigemini oli selle päeva motoks "Liigun õues, tervis põues!"

Käisime seal eile meie suuremate laste Raiti, Karli, Eeriku, Allani ja Annaliisaga. Vastu võtsid meid paljud tegelased, niiet bussist väljudes oli lastel raskusi otse kõndimisega- ümberringi toimetasid Pippi, Rebane, Karu, Jänes ja Lehm (kes end samuti metsloomaks nimetas!). Kui lastelt küsiti, kes see on?, kõlas kuskilt vastus, et dalmaatsia koer (lehmal oli kostüüm selline valge-musta laiguline). Lehmal oli kohati lausa solvunud nägu peas :) Kõrval ja seljataga vilkusid ka politseiauto tuled ja askeldasid mehed päästeametist. Kuidagi üksteise otsa koperdades jõudsime siiski ürituse avamise platsile.

Teretati- tutvustati ja selgitati asjade käiku ning seejärel alustasime kellaosuti suunas liikumist pesast pesasse. Igas pesas pidime millegi põnevaga hakkama saama. Jooksime võidu teatevõistluses, liikusime ussina (õhupalle üksteise vahel hoides, pauke meie uss ei teinud), mängisime tähelepanu- ja osavusmänge ja kommid põses ning helkurid pihus kuulasime politseionu ja päästeametionu tarka juttu. Eerik kohtas seal palju vanu tuttavaid, kes tema käekäigu üle huvi tundsid, poisil nägu säras oma vanu õpetajaid kohates. Tuli ju see väike poiss meile Puurmani lasteaiast.

Oli hoogne ja lõbus päev!

                                                               "täie auruga"

ABIKS KÖÖGIS 2

Täna oli "õunapäev".

Jutustasime hommikul jutu väikesest Mallest, kes õnnetult õunapuu all seisis ja punast ladvaõuna unest ärkama meelitas. Ei aitanud päikesekiirte paitamine ega linnu laulmine. Aitas hoopis tuule puhumine... lapsed puhusidki tõsimeeli põsed punnis, kuni õun meie lasteaia vaibale potsatas. Vaatlesime ka ussiauguga õuna, lõikasime katki ja otsisime ussi... ei leidnudki millegipärast :)

"Õunapäeva" jätkuks tegid meie väiksemad sel ajal, kui suuremad Puurmanisse tervisepäevale sõitsid, valmis ühe (no tegelikult kaks, aga teise sõid lapsed ise ära!) maitsva õunakoogi Teile emad ja isad, kes Te meile õhtul vestlusringi tulete. Selleks tükeldasid Henry, Laura-Liisa ja Loore usinalt õunu (Loore väsis kõige rutem ja otsustas hoopis sööma hakata), segasid tainast ja valvasid ahju! 

                                                          mmmmm...........

Tervisepäevast Puurmanis kirjutame homme!

ABIKS KÖÖGIS 1

Täna oli meie kokkamise esimene päev. Räägime ja näitame Teile, mille kõigega lapsed hakkama saavad ja kuidas neile meeldib toimetada suurte inimeste tegemisi (kui vaid antaks ja lastaks!).

Meie selle nädala läbivaks teemaks on sügisene aed ja seal kasvavad viljad. Täna sai räägitud tomatist ja kurgist. Kurk on roheline ja "ussi" kujuga ning tomat punane ja ümmargune nagu "auto rattad". Püüdsime ette kujutada autoratasteks tomateid, ei suutnudki välja mõelda, kuidas ja mis suunas selline auto sõita võiks :)

Kõige selle tarkuse kinnituseks lõikusime lastega tomati-kurgi salati. Pole lihtne nüri noaga lõikuda, kuid suur tegemiserõõm ületab alati igasugused takistused. Keegi ei virisenud, asjad on täpselt nii, nagu nad parasjagu on. Hakkama sai ka väike Loore (kuigi tomatitükist kinni hoidmine polnud talle meeltmööda). 

Lõigutud ja kausis kokku segatud, arutlesime, et "kas nüüd ongi valmis?" Arvamusi oli mitmeid. Annaliisa ütles, et tema ema paneb kodus sinna "seda valget asja ka". Pakkusime selle peale soolatoosi, kuid Liisu nägu oli selle peale üllatunud- kuidas te siis ei tea?? Selgitamise peale tuli välja, et "see valge asi" on hapukoor. Noh... seda meil ei olnud, kuid leppisime kokku, et soola võiks siiski panna. Tegelikult juhtus selle soola lisamise eel tore lugu. Nimelt arutlesime selle üle, kas sool teeb toidu magusaks või soolaseks, keerulisemaks tegi asja veelgi suhkrutoosi lauale toomine. Tekkis suur sõnademäng ja segadus! Kindluse mõttes maitsesime ja asi sai "puust ja punaseks" tehtult selgeks.

Aga muidugi sõime selle salati ka ära. Maitses hästi! Ainult Loore täpselt ei tea, kui hästi. Sellel väiksel tüdrukul on tegemiselusti palju, kuid suhu ta päris kõike ei pane (vahele kirjutan loo, kuidas ühel hommikul oli hommikusöögiks kohupiim ja kõrvale rosinad. Looregi soovis rosinaid. Lapsed panid need kohupiima peale ja sõid. Ka Loore ladus ülima püüdlikkusega rosinaid ja oli ise tulemuse üle üliõnnelik, kuid sellega kogu lugu piirduski. Kohupiim jäi tema poolt söömata!)

                                                                     ilus, onju

Kutsuge ikka lapsi kööki appi, neile väga meeldib. Lisaks on see koosveedetud aeg ja koht, kus päeva üle arutleda. 

VESTLUSRING LAPSEVANEMATEGA!

Ootame Teid kolmapäeval, 19. septembril, kell 17:00

• Tutvume üksteise ja rühmaga.

• Räägime sügisestest üritustest.

• Valime hoolekogusse meie rühma esindaja.

ÕUESÕPPEL

Ilmataadi sõnutsi pidi täna ainus selle nädala soe ja kuiv ilm olema. Jäime uskuma ja otsustasime võimalust kasutada. Meie õuesõppe retked on vahel sellised ootamatud ja kiired otsused- üks mõtleb, teine ütleb ja kolmas juba toimetab asju kaasa pakkida. Selline üksmeelne ja "piduriteta" on meie rühmas.

Kõndisime ikka nagu kombeks "sinna, kuhu jalad viivad". Uued lapsed ikka uurisid veel edasi, et kuhu minek, kuid vanad olijad juba teavad, et muud vastust nad esialgu meie käest ei saa.

Niisiis... jalad viisid meid jällegi esialgu kooliparki. Seal me alati midagi uut ja põnevat või vana ja tuttavat leiame. Seekord leidsime ja uurisime luubi all murumuna ja puuki!, kohtasime vana tuttavat rohukonna ning võrdlesime ja leidsime suurte raskustega vahtra- ja tammelehele õiged puud ja nende nimed. Siinkohal palve Teile emad ja isad: kui lastega looduses jalutate, suunake ja juhtige laste tähelepanu looduses leiduvale. Õpetage lapsi märkama.

                                                                     konn

                                               puuk

Pargist edasi jalutasime meile tuttavale õuesõppe tegevuspaigale- väikesele saarele Põltsamaa jões, kooli läheduses. Uurides lastelt, kuidas nimetada maad, millel igal pool vesi ümber, arvas Malory, et see on "mõni teine maa". Hommikuringis õppis väike Loore ilma kirjeldama (harjutamine teeb kunagi ikka meistriks). Rääkisime põllust, metsast, traktorist ning vaatlesime mulda.  Täna osales meie vestluses ja hajutas laste tähelepanu ka väga uudishimulik ja julge part. 

Vahepeal jooksid lapsed oma kõhud tühjaks, seega nosisime meile tavaks saanud piknikuküpsiseid ja jõime teed. Õues kõht tühjeneb millegipärast mitu korda kiiremini.

Et paremini meelde jätta, mis värvi on muld põllul ja mets taamal, tegime oma kunstitööd seekord loodusliku materjaliga. Hõõrusime mullaga põllu ja rohuga metsa. Etteruttavalt olgu öeldud- edaspidi maalime sinna viljapõllu.

Tagasiteel pargist olid meie kõige lühemad jalad (Loore jalad) väga väsinud, kuid vudisid tublilt siiski lasteaiani ära!  

OLI "VINGERPUSSI" PÄEV!

Kas teate, kuidas sõita rattaga vingerpussi?

Meie saime täna teada. 

Hommikuringis rääkisime lastega ohutust liiklemisest jalgrattaga. Ikka kiiver pähe ja õiges suunas ja ilma kihutamata ja üle õla pole ka vaja sõidu ajal vaadata ja... 

Kui õue läksime, oli õpetaja Piretil meie jaoks vigursõidurada jooksurajale maha märgitud. Olgu siinkohal öeldud, et tavaliselt me vigursõitu ei sõida, püüame ikka otse liigelda. Kuid eks seda vigursõitu ka ikka vahel vaja on, et me osavamaks muutuks selles jalgrattasõidus. Täna sõitsime hoopis  tõukeratastega. Kordamööda said lapsed olla liiklejad, jalakäijad ja politseinikud. Teeolud olid keerulised, Annaliisa tegi isegi ühe kraavisõidu... kiilasjää! Tegelikult oli meie jooksurada natuke samblane ja märg ning seetõttu ka libe.

Rajal leidus ringtee, kitsastee, sild ja koht, kus Annaliisa sõnul tuli vingerpussi sõita :) Selgituseks olgu öeldud- see oli selline rajaosa, kus tuli liigelda "sinka-vonka" ümber torbikute. Rajal leidus ka liiklusmärke, mille tõttu tuli õiges kohas jalakäijaid üle tee lasta ja stop märgi juures seisma jääda. Seal seisid meie asjalikud politseinikud luban- keelan sauaga (vähemalt olid nad täpselt nii kaua asjalikud, kui viitsisid ja püsivust tagataskus jagus).  Väike Loore pages selle tegevuse juurest üsna pea.

Meie rühma jalgrattapäev on esmaspäev. Andke lastele rattad ja kindlasti ka kiivrid kaasa. Hetkel veel ilmad lasevad jalgratastega sõita!