Oleme mitmel aastal osalenud lastega VVVS matkamängus (http://www.vvvs.ee/90/). See on nii lihtne. Käime matkal, teeme sellest kokkuvõtte ja saame tasuks ilusa raamatu ning tänukirja.
Meie lasteaia ümber on palju loodust. Kolmest küljest ümbritseb meid väike metsatukk, kus on ka meie poolt palju kasutatud metsarada . Sellel rajal on lastele asjad juba nii omased ja tuttavad. Seega mõtlesime matka uudsemaks tegemiseks jalutada lastega kaugemale metsa. Sinna, kus me igal aastal korra käime.
Veel eelmisel nädalal matkaplaane tehes oli kõikjal lumi ja külmakraadidki üsna suured veel. Sel nädalal valisime matkapäevaks selle päeva, kui kõikjal oli üsna vesine ja kevadine olla. Pole halba ilma, on vale riietus. Iga väiksem takistus ei saa ometi meie poolt planeeritut ära rikkuda. Võtsime kotid selga ja läksime. Kohati oli tee märg ja vesine, siis libe ja jäine. Lõbus minek oli. Ikka jooksujalu ning hõigeldes.
Väikse puhkepausi tegime meile tuttaval palgihunnikul. Uurisime, kas lapsed enda ümber kevadet kuulevad ja näevad. Linnulaulu kuuldi ja mustavaid künnivagusid märgati, ka kevadised veevulinad nimetati, kuid otse laste selja taga olev pajupõõsas jäi kahe silma vahele :)
Juba minnes hakkas paari last nälg nii suuresti näpistama, et oli vaja see näpistus valju häälega enda seest välja kurta. Selle peale näpistas nälg koheselt muidugi kõigi laste kõhtusid. Niiet metsa jõudes tegelesime esmalt selle suure murega- sõime moonakotid kergemaks ja jõime pärnaõie teega täidetud termose tilgatumaks. Tuju läks kohe nii heaks.
Meie matka mõte, lisaks tervislikule eluviisile, oli seekord metsaga seotud. Kuidas hoida metsa, milleks ja kellele on mets vajalik? Kõik oma prahi korjasid lapsed püüdlikult kottidesse tagasi (metsloomad söövad muidu selle ära ja neil hakkab kõht valutama), ühtegi puuoksa ei murdnud lapsed lihtsalt lõbu pärast.
Jutustasime ning etendasime ühe toreda loo sellest, kuidas üksik ja õnnetu rähn otsis endale sõpru. Millegipärast ei elanud tema kodumetsas ühtegi teist metslooma, kuigi sinna olid inimesed istutanud nii ilusad ja noored puud. Lendaski rähn siis teise metsa, kus elasid karu, rebane, hunt, jänes, orav, isegi siil elas seal. Kutsus kõiki loomi enda metsa, sest seal on ju palju parem elada ja seal on nii palju loomi. Keegi ei uskunud rähni. Loomad saatsid rebase luurele. Rebane läks ja vaatas puude taha ja kändude sisse, ei leidnud kedagi. Läks tagasi ning ütles, et seal pole kedagi. Loomad arvasid, et saadavad ka orava kõrge kuuse otsa asja kaema. Orav ronid kõrgele ning vaatas kaugele. Ka tema ei näinud rähni metsas ühtegi looma. Orav läks tagasi ning ütles seda teistele. Kõik uskusid teda, ainult hunt ei uskunud. Aga hundid ei usugi kedagi. Seega läks ka hunt rähni metsa vaatama. Kuid ka tema ei näinud seal teisi loomi. Tagasi tulles oli hunt rähni peale pahane ning süüdistas teda valetamises. Kuid rähn ütles, et lähme kõik koos vaatama. Sellega olid loomad nõus. Läksid kõik koos vaatama. Isegi siil läks. Jalutasid seal rähni metsas puude vahel ning nägid, et seal oli palju loomi. Ühe põõsa taga oli jänes, teise taga rebane. Kõik loomad olid siin. Loomad leidsid, et rähni mets on väga ilus ning otsustasid sinna elama jääda. Rähn aga oli väga õnnelik oma uute sõprade üle.
Metsas on kõik teisiti. Kõik, mis on teisiti, on ühtlasi laste jaoks ka uus ja huvitav. Õpetasime lastele ühe liikumismängu. Palju oli koperdamist ja puuokstesse takerdumist. Kõik see tundus nii lõbus.
Tagasitee oli meil sama pikk kui minnes, kuigi mõnel lapsed ei tahtnud jalad enam sõna kuulata. Eks need jalad olid õnnelikult väsinud paksu lume sees sumamisest.
