On kuidagi iseendast mõistetav, et maikuu on kiire-kiire. Nii kiire ta ometigi pole olnud, kui sel aastal. Siin arutlesime Reedaga, et kuidas siis nõnda. Ikka kipud süüdlasi kuskilt mujalt otsima. Küllap anti meile ülesandeid rohkem, kui me ajaliselt toime oleks tulnud... Tegelikult me ilmselgelt planeerisime end üle ja võib-olla jäime liigselt pikalt mõne asja üle ka mõtisklema. Järgmisel aastal parendame seda kõike. Meil on nüüd ju laual kalendermärkmik, mille üle me jätkuvalt hämmeldunult uhked oleme :)
Aasta nagu aasta ikka...ometigi nii erinev eelnevatest. Kunagi ei ole igav, kunagi ei tea, milliseks aasta kujuneb. Kõike kujundavad lapsed ise. Igal sügisel astub üle meie rühma ukseläve ikka mõni uus väike põnn, kel silmad uudishimust pärani- missugused mänguasjad, sõbrad, õpetajad siin on? Ka meie ilmselt vaatame sama uudishimulikult neile vastu- missugused lapsed need on. Mõni vaiksem, teine elavam, mõni kiire, teine aeglasem jne.
Sügis algas meil suure tutvumisega. Meile omaselt püüame sellesse tutvumisringi kaasata ka Teid, emad ja isad, lähme matkale. Plaanid olid suured, kuid matkast ei tulnud miskit. Sadas ja sadas. Kuid juba vestlusringis oli näha, et meie lastel on agarad ja julged vanemad. Ja kui ei olegi nii julge, siis meil on vanemaid, kes kõiki teisi kaasa haaravad. Selline väike ja mõnus vestlusring.
Meenutada on sellestki aastast mõndagi. Meeldis, et isadepäevale eelneval nädalal käisid meil külas kaks söakat isa. Seda mõtet mõeldes ei olnud me kindlad, kas isad on ikka nii julged tulema. Olid küll ja välja kukkus kõik enam kui hästi. Saskia isa Margus rääkis lastele oma lapsepõlvest ja noorukieast, rääkis oma vanematekodust Saaremaal ning kahe silma all (või siis ka internetiavarustes kõigile) öeldult rääkis ka oma kena naise kohtamisest. Väga huvitav oli kuulata nii suurtel kui väikestel. Henry isa Aivar on meil juba "vana" olija, küllap tunneb end meie keskel juba üsna tuttavlikult. See, millega ta tegeleb, oli lastele põnev nii vaadata, katsuda kui kuulata. Erinevad tööriistad, millest enamiku nimed on nii keerulised, et ma siinkohal ei hakkaks neist ühtegi nimetama, pakkusid lastele tõsiselt palju põnevust. Aitäh neile julgetele isadele. Järgmisel sügisel võtame mõne järgmise isa meile külla veenda.
Käisime õppesõitudel Imavere piimandusmuuseumis, Hellenurme vesiveskis, Loopres rehepeksu vaatamas. Sellised vanad ja ajaloohõngulised käigud. Et ikka meeles hoida- olid ajad...olid tööd ja tegemised. Lastele meeldivad sellised käigud.
Meie jõuluaeg täis ootusärevust. Ühest küljest oodatakse neid väikseid punase mütsiga mehikesi ja kuuselõhnalist jõuluõhtut, teisest küljest ootavad meie lapsed seda suurt põhutralli, mis juba vargsi traditsiooniks hakkab muutuma. See hakkab traditsiooniks muutuma ka minu ema jaoks Puurmanis, kes juba suvel küsib, et "kas ikka põhku ka vaja on, ma siis vaatan seda kõige paremat ja puhtamat?" :) Vahva! Lapsed juba teavad oodata, kui Lea vaipa kokku rullib. Silmad lähevad eriliselt särama ja näol püsib tahes tahtmata kerge naeratus. See trall on meil alati suur ja lõbus ja ka koristustööd on hiljem suured ja lõbusad. Eriti tore on koristada hüplemisest kergelt higiseid laste selgasid sellest heinapebrest :)
Meie Lasteaias oli jõuluaeg sel aastal kuidagi eriline. Pärimuskultuurist kantult seati üles väga suurt tööd nõudnud imetore näitus vanadest asjadest. Käsitöö, tööriistad, kirjad, postkaardid, raamatud, riided jpm. See oli suurt elamust pakkuv.
Sai ju veel palju-palju asju tehtud. Sõbrapäev meie uute eriliste naabritega Õunakese rühmast, vastlapäev Adaveres, Eestimaa sünnipäeva puhul silgu röökimine...
Eredamalt meenuvad meie kevadised tegemised. Vanavanemate küllakutsumine on meil ka selline eriline sündmus, mida lapse nii väga ootavad. Need on ju inimesed, keda iga päev ei näe (mõni neist elab vägagi kaugel) ja seda enam on hea meel, et vaevutakse kohale tulema. Küllap siis nii väga hoolitakse oma lapselapsest, seda on hea teada.
Ilusa kleidi päev meie vähestele tüdrukutele. Poisid nii pingutavad, et kõike ikka hästi teha. Ja meie ilusad tüdrukud sel päeval lausa särasid. Sellel mõttel on veel potentsiaali, järgmisel aastal keerame võib-olla vunki juurde. Armas ja südamlik päev oli.
Maikuu on alati sündmusterohke. Olime seekord nii saamatud, et ei suutnud õigel hetkel õiges kohas olemas olla, et lastele üks ilus teatrielamus pakkuda päris teatrimajas. Püüdsime seda asendada kinokülastusega, aga selles kukkusime me ka läbi. Küllap järgmisel aastal võtame õppust... Aga käisime hoopis kohvikus, kus meid väga soojalt vastu võeti.
Ja siis oligi käes aeg, mil ilusasti sätitud ja kaunistatud saalis seadsime ritta oma kõige suuremad ja piisavalt tarkust kogunud lapsed, et neile koos "head kooliteed" soovida. Ja siis oli kätte jõudnud aeg, et suurel kevadisel piknikul Teile kõigile "ilusat suve" soovida. Oli jällegi üks vahva, lõbus, suuremate ja väiksemate õnnestumiste ja ka viperustega aasta. Vahva oli kõike jälle kogeda koos lastega ja ka Teiega, kallid emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, õed ja vennad, onud ja tädid...
Suvi ukselinki surub
ja meid hõikab välja.
Millised on suveteed?
Ühel küljel kullerkupud,
aga teisel takjanupud,
ees on metsad, mereveed.
Sellised on suveteed.
Ilusaid suviseid elamusi Teile!
Reet, Lea, Marge ja Kai
