KOHVIK O

Kui juba kohvikusse minna, siis ikka linnariided selga ja ridikül kätte. Nii mõnelgi lapsel olid kaasas pidulikumad püksid või jope. Ise me Reedaga avastasime helkurveste selga sättides, et ridikül ja vest näeb välja kummaline. Äkki hakkavad linnapeal naerma. Jätsime oma käekotid kahjutundega lasteaeda.

Kohvikus võeti meid vastu väga sõbralikult. Kõik meie soovid rahuldati. Isegi pilti tehti meist mälestuseks.

Ja sealsed koogid on küll tõesti väga maitsvad (kuigi Veiko väitis, et magus teeb teda haigeks ning Kermo küsis hiljem, et "kas soolast süüa ei saagi?"). Istusime hubasel terrassil ning nautisime linnulaulu, lapsed meie ümber pargi roheluses liugu laskmas ja lilli korjamas. Väga mõnus oli.

Lahkudes selgus, et veidi hiljem pidi sinna saabuma saate "Saladused" võttegrupp. Mõtlesime küll hetkeks, et mängiks õige veel veidi aega, saaks võib-olla ka teleri ekraanile??? Ei hakanud seda odavat kuulsust taga ajama.

 

PARIKA RABAS

Meil on sel kevadel Ilmataadiga diil. Ikka nõnda, et meie ütleme, kuidas olla võiks nende ilmaoludega. 

Tänane päev algas päikesepaistega. Lapsed kogunesid meil väikeste kadudega- Saskia ja Raian haigestusid. Kuid kõik teised olid kohal ja vähe lastest, ka emad ja isad olid kaasas. Ja Laura-Liisa ning Kermo õed olid ka koolist vaba päeva endale võtnud, et meie huvitavate tegemistega ühineda. Meid sai rõõmustavalt palju! 

Sõitma hakates meenus, et selle matkaraja alguses olev parkla polegi nii suur. Kiikasime seljataha ja loendasime autod üle. Üheksa saime. Natuke juurdlesime murelikult ja leidsime, et õpetajaid vedav auto on ju esimene, küllap meie ikka parklakoha saame :) Tegelikult mahtusime ikka kõik, jäi ruumi ülegi.

Rappa jõudes natuke pilvitas, kuid matkamise jaoks superhea- mitte liiga palav ja piisavalt palju sääski! See viimane oli küll viimase ööpäeva üllatus.

Pole meie ehitanud raja algusesse piknikuplatsi. Asukoht veel imeilusa järve ääres, millel ujumas kaks luike. Seega oli meil esimene kehakinnituspaus. saigi juba palju kõnnitud :) Väike Andri haukas oma pirukast nii suure tüki, et meie kõrv tabas poisi ema mainimas, et ärgu oma põski teinekordi nii pungil toitu täis hammustagu. Seepeale mainis Marge, et "mis hammaste taga, see oma".

Rajal kohatud suhtlemisvaeguses meesterahvas, kes rabavaikuses oma puukujude kallal nõkitses, juhatas meile rajaotsa õigetpidi kätte (nii pidi parem vaade olema) ja täpselt niipidi me kõndima hakkasimegi. 

Polnud veel kuigipalju kõnnitudki, kui Oliver avastas, et nüüd võiks ju jälle pirukat süüa. Ei söönud siiski veel. Enne nautisime ilusat jalutuskäiku, puhkasime jalga rabajärve ääres ja leidsime loodusest nii mõndagi, mida iga päev ei näe. Avastasime näiteks, et kui nüüd külm liiga ei tee, siis tuleb suur marjaaasta. Praegu on looduses õitsemisaeg. Kõik lõhnab... silmailu kui palju!

Tagasiteel jõudsime jälle ühe piknikuplatsini, selgus, et see oli seesama, mille ääres me korra juba einestasime. Seega oli järv, mille ümber me matkasime üllatuslikult ümmargune :) Jälle sõime! Ja matkasime tagasi parkla poole, sest päev polnud meie tegemiste jaoks veel lõppenud. Ees ootas väike piknik Loore koduaias, et tähistada seal suviste sünnipäevalaste pidu natuke etteruttavalt. Teel kohtasime jälle seda meest, kes ikka oma puukuju kallal nõkitses. Tema sooviks oli meiega jälle vestelda. Ja püüdis tema meid juhatada ühe suure kuklaste pesa juurde. Selgitus tundus algusest saati natuke keeruline ja et ilm kiskus üha enam pilvisemaks, siis loobusime sellest vahepeatusest ning sõitsime otse Loorele külla.

Küll on sellel väikesel tüdrukul ilus kodu. Suur sumisevate õunapuudega aed, Kahetoaline koerakuut (maja), lilled, terrass ja palju puukujusid. Saun oli ka ja selles saunas elas must kass.

Lastel oli palju tegutsemist nii toas kui õues. Teades, kui ruttu meie lastel käib toa sassimängimine, siis ma ainult kujutlesin, mis seal Loore toas hiljem oli. Lea teadis, et ka suuremate vendade toauksed oli avali ning Kermo ja Laura-Liisa vähemalt ühe venna voodis olla käinud kassipoega otsimas :) Aitäh Sulle Anu, et meile oma külalislahke värava ja koduukse avasid!

Aga sünnipäevalasteks olid meil seekord Jarko, Veiko ning Marge (kuigi Veiko kindlalt väitis, et "minul ei ole täna sünnipäev, mul on teisel aastal"). Küll oli uhkelt suur sünnipäevaring ja puntrakallistus. Sellist ei saa me igapäev näha. Ja kui on sünnipäev, siis on ju ka väike pidulaud. Jälle sõime. Ei teagi, mida me täna rohkem tegime, kas sõime või matkasime? Ja siis hakkas vihma sadama! 

Väga tore ja lõbus päev oli. Aitäh kõigile, kes selle päeva ilusaks tegid. Teiega on väga mõnus koos olla!

SOOVIME TEIL LENDUTÕUSUKS SOOJA TUULT, HELLITAVAID KULDSEID KIIRI PÄIKESELT JA KUULT. ET SAAKSITE MINNA AINULT MÖÖDA RÕÕMSAID TEID, ET MÄLETAKSITE LASTEAEDA, SÕPRU JA KA MEID...

Laura-Liisa, Marek, Raian, Kermo ja Henry on sel kevadel need suured ja tublid lapsed, kelle jaoks lõppes lasteaiatee ning algab sügisel kool. 

Meie koolisaatmispidu oli seekord natuke mõtlik, natuke tagasivaatav, natuke pidulik ja ikka lõbus ka. Meenutasime lastega tarkuseterasid, mida oleme nende väikestesse hingedesse poetanud nüüd juba kolm aastat. Loodame, et nad need kooli kaasa võtavad ja ka oma uute koolisõpradega jagavad. Kui tahad, et sul sõpru oleks, ole ise sõbralik.

Loodame, et kooliski oleks teil ikka sama huvitav ja lõbus selle tähtsa õppimise kõrval. Et leiduks palju tegemisi, millest põnevusega kinni haarata. Magavale kassile hiir suhu ei jookse. Olge ikka ise hakkajad.

Kool on suur maja, milles sagib palju inimesi. See maja saab peagi teile koduseks ja meeldivaks kohaks, kuhu ikka rõõmuga tagasi minna. Soovime, et iga hommik tooks teie silmisse sära ja hinge ootusärevuse eesootava uue koolipäeva jaoks. Kuid kodu on koht, kuhu minna kõigest tehtust rääkima, kust otsida tuge ja toetust, kui miski natuke raske tundub. Lind armastab oma pesakest ja laps oma kodukest. Armastust ja toetust Teie kodudesse, kallid emad ja isad. Eks iga algus on raske, lapsed vajavad abi.

Tarkus tuleb tasapisi, tuleb tasahilju.... vanasõnad on vanad sõnad, need ei valeta. Küllap vahel võibki tunduda, et ei saa hakkama, ei oska, ei jaksa. Oleme ikka lastele rääkinud, et ära anna alla, kui ei saa kohe, siis saab natukese aja pärast. Harjutamine teeb meistriks. Lapsed õppisid luuletuse, millest iga salmi luges üks neist viiest kooliminejast. Oleme uhked, et Laura-Liisa, kelle jaoks avalik esinemine ei ole see kõige tähtsam asi siin ilmas, oli seekord nii hakkaja. Küllap tüdruk oli iseenda saavutuse üle ka ise uhke, sest peo ajal tegi veel kõvemat häält, kui proovides.

Marek, Laura-Liisa, Raian, Kermo ja Henry- soovime teile, et saaksite minna ainult mööda rõõmsaid teid, et mäletaksite lasteaeda, sõpru ja ka meid. Pole kahtlustki, et koolis on teil vahva, et leiate seal endale uued toredad koolisõbrad. Pole kahtlustki, et saate kõigega hästi hakkama. Ja kui ikka kõigega ei saa, siis teadke, et kõigega ei peagi üksi hakkama saama. Emmed ja issid aitavad!