Isadepäev on üks kord aastas ja isa on üks ja ainus ja isa on lapse jaoks väga tähtis ja... neid asju leidsime mitmeid-mitmeid, milleks me seda päeva tähistada soovisime. Küll mitte päris õigel päeval, kuid küllap Te kõik oma kodudes tähistate omal kombel.
Lastega rääkides, kuidas võiks isadepäeva veeta, saime vastusteks- isa võiks üles ajada (no magava isaga poleks ju isadepäev huvitav), torti võiks süüa, jalutama võiks minna, peitust võiks mängida, lilligi võiks kinkida jne. Vahvad mõtted, kas pole?
Terve nädala jooksul rääkisid lapsed oma isadest- mis tööd nad teevad ning millega oma vabal ajal meeleldi tegelevad ja ka sellest mida koos isaga teha saab. Toeks olid lastel pildid isadest ning suure uhkusega näidati neid sõpradele ja kinnitati tahvlile.
Ja rühmas algasid meie ettevalmistused juba nädal varem. Õppisime selgeks näidendi "Naeris", mitmel päeval toimusid seega näidendi proovid, mille käigus selgitasime välja parimad võimalikest osatäitjad Tegelikult kujunes välja aga nii, et lapselaps (Loore) jäi haigeks ja jutustaja oli ka pooltõbine ning kole õnnetu kodus (õnneks sama päeva hommikul käis Annaliisa ema meiega rääkimas ning uuris, et kui ta tüdruku peole tooks, kas ta siis saaks ikka oma osa? Muidugi saab:), sai lubatud). Seega Annaliisa oli kohal, kuid koer (Kermo) avastas peol, et tema ikka nii suure publiku ees ei soovi esineda ja käigupelt sai haaratud dublandid Mattiase õde Romi ja väike Veiko. Küll sai keeruliselt see olukord lahendatud, kuid tegelikult asi toimis. Tublid näitlejad on meil.
Ettevalmistuste hulka kuulus ka kingituste valmistamine. Uskuge, see oli suur töö. Appi tuli oma teadmistega meile ka onu Aimar, kes puuris auke, õpetas lihvima ja lakkima. Natuke näppe kõrvetades said väga ilusad asjad. Loodame, et isad olid õnnelikud ning uhked oma lapse üle.
Küpsetasime muidugi ka kooki, lapsed õhinal abiks nagu ikka- segamas, ladumas, puistamas, patsutamas.
natuke tegime vahepeal "tööd" ka, ausõna!
Ja nii see õhtu saabus. Lapsed olid põnevil ja ootel. Ikka jälle peame Teile ütlema- kui Te vaid näeks, kuidas nad ootavad oma vanemaid, et näidata, mida me õppinud oleme, et ulatada kingitusi ja pakkuda kooki. Olge julged ja tublid edaspidigi kohale tulema!
Isade-emade saabudes täitus meie rühm jutuvada ja laste õnnelike nägudega. Etendasime pisukeste raskustega eelpool nimetatud näidendi ja laulsime isadele, et nende süles on nii hea. Natuke andsime aega kingitusi imetleda ning "üleliigseid" emasid teise tuppa suunata süüa tegema ja siis...
...panime isad proovile. Igaks juhuks tõime motiveerimiseks välja maitsva koogi, mis auhinnaks mõeldud ja esimese ülesandena viskasime palle korvi. Igal kolm palli ja tulemuseks oli, et mõned ei saanud ühtegi teised said ainult ühe palli sisse !?!?
Teine katsumus kukkus välja vahva. Pidite ära arvama jutustatud katkete järgi muinasjutte. Pean kõrvaltvaatajana ütlema, et seda oli väga tore vaadata, kuidas isad-emad oma lapsed sülle või enda lähedusse kogusid ning nendega sosinal aru pidasid. Henry oma isaga pugesid isegi paberi lehe taha peitu ning Mattiase isa otsis iga muinasjutu juures poisi abi teda kuulates. Märgata oli ka nõutuid pilke... millal viimati lastele kodus unejuttu loetud saigi?
Ja viimaseks oli tõeline pähkel (arvasime, et see ei saa ju nii raske olla), isad pidid ilma laste abita pusled kokku panema. Ainult 60 tükki! Suuremad lapsed panevad ka 120 tükki. Oli neid, kes ausalt tunnistasid, et pole kunagi ühtegi puslet kokku pannud. Hästi said hakkama Annaliisa isa ja Mattiase isa, kannul olid Henry isa ja Laura-Liisa isa. Teistele jagasime punkte võrdselt. Kuna samal ajal kõndisid meie vahel ringi juba teises toas söögi valmis saanud emad, otsustasime punktid kokku lüüa ja võitjaks osutus Annaliisa isa. Seekord!
Pidu oli lõbus ja loodame, et ka Teile natuke vaheldust pakkuv.
