JÜRIPÄEV

Jüripäev on karjalaskepäev. Küllap me esiisad teadsid, millal millekski õige aeg on.

 Meie lasime täna lapsed mängumaale mängima. Ikka karjakaupa. Mängud olid hoogsad, lõbusad ja laste jaoks uued. Jooksime palju, libisesime palju ja kukkusime ka natuke. Peale Mattiase kriimu põsel suuremaid vigastusi pole. Kõige tähtsam oli siiski see, et lastel mängulust oli suur. 

Ja muidugi onu Aimari poolt süüdatud jürituli. Millalgi kaugel ajal süüdati sel päeval lõkked kui märgutuled ülestõusuks. Meie lihtsalt keksisime ümber selle ja tundsime rõõmu saabunud soojadest ilmadest, ehkki päike otsustas peitu pugeda ja esimesed harvad vihmapiisad maad ja taimi rõõmustama saabusid. Tundsime seda, kuna ajasime keeled suust välja ja katsusime järele! 

                                                                       nutma

                                                           ja naerma

 

Tulekahju!

Õnneks küll ainult mängult...

Hommikul selgitasime lastele, et täna toimub meie lasteaias mängult tulekahju. Lapsed olid tegelikult väga hästi teadlikud, mida siis tegema peab, kui suitsuandur "karjuma" hakkab... tuleb joosta õue. Need väikesed põnnid jookseksid muidugi ilma pealisriieteta, vist ka talvel. Meie seekord panime kiiruga siiski riided selga. Mõni sokk, püksipaar või kampsun sai ehk tagurpidi või koguni pahupidi ja mõnigi müts oli viltu peas ja mõned kindad unusid tuppa. Pole hullu... sel puhul nii võib! Tegelikult tegime täna nii, nagu me tavaliselt mingil juhul ei tee, "toppisime" väiksemaid ja aeglasemaid lapsi ise riidesse. Loodetavasti ei saa sellest edaspidi nende väikeste ja kavalate tegelaste jaoks harjumust.

Edasi on meil suurtel kui Teie laste eest vastutavatel inimestel sel ajal, kui nad lasteaias viibivad, kohustus suunata nad meie rühma puu juurde. Selleks on meie maja kõikidele rühmadele õue peale istutatud rühma nimepuud, meil siis kastan. Sinna kogunesimegi. Selle aja peale oli laste sisse pugenud suur õhin ja põnevus, sest mööda õue liikusid juba ringi mundris ja tähtsad "tuletõrjeonud". Selgus, et sinise kiivriga oli boss ja kollaste kiivritega pidid tema sõna kuulama. Nonii! Loendasime end üle ja kaasahaaratud nimekirja alusel kandsime direktorile ette, et meid on 6 ja kõik 6 on kastani juures elus ja terved ning tulle ei ununenud ka ükski meie rühmas töötav suur inimene.

Tänane õppus lõppes meie jaoks tuletõrjeauto uudistamisega... polegi see auto nii uudis ju, asuvad nad meie vahetus läheduses ja seda maja ja autot on ennegi nähtud ja vaatamas käidud. Tuletõrjujad me vanad tuttavad ja väga semulikud muhedad onud. Ikkagi on igakord selle masina sisu vaadata, sisse ronida või tõstetud saada ning kõrvulukustavat signaali kuulata väga põnev.

Jääb vaid edaspidi loota, et see oli mäng ja mänguks ta jäägugi!

r

                                      ruttu riidesse ja... 

                                      oma puu juurde

Tänasest päevast veel pajatades.... meie tänane hommikuring rääkis sellest, mida võiks ja peaks süües eelistama ja mida oma toidulaual vähendama... tervislikust toitumisest! Oleme sellest palju ja jätkuvalt ka aastaringselt rääkinud, seetõttu pole see laste jaoks uus ega võõras teema. Kuid rääkides limonaadi joomisest, oli tore see, kuidas väike Kerdo tõsiselt ütles: "issi ju ostab!" Lapsed ju ikka tahavad kommi ja limonaadi, kuid pole vaja sellega liialdada. 

Ja üleskutse Teile emad ja isad, rääkisime ka sellest lastega, ehk on neil meeles Teile öelda, et "lähme pühapäeval Põltsamaal toimuvale Tervisepäevale rattaga sõitma, rulluisutama, kanuuga sõitma või lihtsalt kõndima!!!"

ON SÜDAMENÄDAL...

Esitasime lastele hommikul küsimuse- kumb tegevus teeb jalad ja käed tugevamaks, kas telerist multikate vaatamine ja arvutis mängimine või õues jooksmine, jalutamine, mängimine?

Kõik see mees oli viimasena nimetatu poolt. Kuid endiselt saame esmaspäevahommikuti, mil meil on traditsiooniline "uudiseid nädala-vahetuselt" pooltund, paljudelt lastelt vastuseks, et õues ei käidudki :( Istuti arvutis, mängiti naljaka nimega mänge, vaadati telerist naljaka nimega tegelastest multikaid ja vaat, kus seal ikka "see lõi seda ja too tappis tolle!" Või veel kummalisem on lapsi kuulda arutlemas "Kättemaksukontoris" toimunu üle.

Kuid õues on ju kevad, kuigi pole oluline, mis aastaaeg seal just parasjagu on. Igal aastaajal on oma lõbud. Hetkel on ilmad jälle soojemaks muutunud ja teed ning muruplatsid üleliigsest veest ära kuivanud. Mängigem ja liikugem ikka võimalikult palju õues. Lastega leidsime, et see teeb meid tugevamaks- ehk ei vajugi mõni väike tegelane siis süües laua alla, ega püüa seda tegevust toimetada peaaegu pikali asendis (seljad on nõrgad, ei jaksa seda nii mõnigi laps sirgelt hoida) ja teised põnnid ootavad iga kord, kes neile uksi avaks- ise ei jaksa, kätes pole jõudu!

Täna õppisime keppidega kõndima. Alustuseks tegime trenni kuivalt... pole lihtne kaks jalga ja kaks kätt koostööd tegema meelitada, aga me püüdsime. Avasime meie suusabaasi ukse ja hädaga ajasid asja ära vanad suusakepid. Selline vahva rivi sai meist- pikemate jalgadega ees ja lühematega taga (olgu, väike Kerdo tegi kaks sammu suuremate ühe ajal, seega tema püsis nende mestis). Kuid tore on see, et Mattias ja Henry, need meie väiksemad, jäid küll teistest maha, kuid tegid sama pika ringi ilma ühegi virila piuksuta. Tublid! Rivi oli tore ka selle poolest, et need kepid kippusid ju suurele üritamisele vaatamata ikka poriloikusid ka toksima. Tegelikult me seda rütmi hästi kätte ei saanudki, isegi see ei aitanud hästi, kui meelde tuli vana head rütmisalmi lugeda- üks, kaks, üks, kaks, tee jääb ikka lühemaks! 

Kõndimas käisime koos sõpradega Pärnaõiekese rühmast. Ja lastele lohutuseks tuleb öelda, et nende sõprade õpetaja oli ka tõsiselt rütmiga hädas. Tundus peaaegu, et ta ei saanudki hakkama :) Niiet- anna aega jällegi atra seada! Iga uus asi ei peagi kohe õnnestuma!

                         Viimased tiivasirutused ehk venitusharjutused

TALVEL NII, KEVADEL NAA...

Talvel on õues omad mängud- kelgutamised, suusatamised, lumememme ehitamised, lumesõda jne. Ei tule nagu pähegi millegi muuga tegeleda. 

Kuid nüüd on kevad ja päike on meie õuealal vanu häid tegevusi välja sulatanud. Lume alt vabanes liivakast. Ja liivaga on hetkel väga hea mängida, esiteks selleks, et pole ammu saanud ja teiseks selleks, et liiv on märg ja hakkab hästi kokku. Seega toovad lapsed alates sellest nädalast teile koju tossudes, taskutes, kapuutsides ja muudes kõikmõeldavates õnarustes (Annaliisa püüdis eile ka juustes) järjepidevalt liiva. Ei tea, mis neil mõttes on? Ilmselt kodus pole piisavalt või pole üldse liiva. Sel juhul on see neist väikestest põnnidest üsna kaval. No olgu, vahel me ikka raputame tossud üleliigsest liivast puhtaks, kuid seda teevad lapsed erinevalt ja täpselt nii palju, kuidas viitsimist on. Teisalt tuleb suure inimese seisukohalt mainida- küll on hea liivakastis olevaid lapsi jälgida, seal nad püsivad koos ja üsna paigal. 

Kevadel sulavad jäävabaks ka liumägede ja turnimisväljakute astmed, mistõttu tuletavad lapsed üle pika talve meelde igasugused ronimis- ja turnimisvõimalused. 

Ja muidugi kiikumine. Talvel olid kiigud lume tõttu peaaegu vastu maad, tee sa seal hoogu... Ja siis kullimäng- talvel lume sees ei jaksa ju pikalt joosta. Lastel on juba sündides vist kaasa antud võime tegutseda võimalikult alalhoidlikult. Meie laste kullimäng käib sageli nii- kui põnn saab kulliks löödud, hüüab ta valjult ja mossitades "ma ei mängi!". Edasi jatkub mäng mõnda aega ilma selle põnnita, seni kui märkamatult, vaikselt ja pahaaimamatult seesama põnn talle sobival ajahetkel (tavaliselt siis, kui hetkel olev kull temast võimalikult kaugel asub) mängus jälle kaasa lööb. See on selline kaasaegne kullimängu reegel.

Päikesel on imepärane jõud, selline nähtamatu ja võimas. Alles me õueala ujus ja uputas, kuid mõne soojema päevaga on muru kuivanud ja teed lompidest vabanenud. Seega tuletame meelde, meie rattapäev on neljapäev ja alustame järgmisel nädalal. Rattad ja kiivrid kaasa!!

  lapsed teeks ilmselt kambaka sellele, kes paelade sidumise välja mõtles...

KOOS VANAEMADE JA VANAISADEGA...

...on alati lõbus olla, sest
           VANAEMAL JA VANAISAL ON SADA SUUD
           JA TUHAT VASTUST KEELEL.
        VEEL ON NEIL MUINASJUTUPUU
        JA VANAD LAULUD MEELES.

Nagu lubatud, räägime koos vanavanematega veedetud õhtupoolikust tagasiulatuvalt. 

Oli selline väga kiire ja teguderohke päev. Lapsed magasid (kes magas, kes pikutas) oma lõunase uinaku ning ärgates oli nende väikeste tegelaste elevus ainult hoogu juurde saanud. Ikka kiputi akna juurde piiluma, kas keegi tuttav ja hea silmapiirile juba ilmunud on. Ja siis nad tulid!! Ikka ükshaaval ja kahekesi, mõned ka kambaviisi.... vanaemad ja vanaisad, sekka ka mõni ema, kes asenduseks kohale saabus.

Alustuseks näitasime ikka, kui tublid ja targad me oleme. Olime õppinud ühe käemängu ja luuletuse (nagu alati, esinedes võtavad lapsed enda seest välja meile igapäevaselt nähtamatud jõuvarud ja oskused) ning etendasime ka oma näitemängupäevaks õpitud "Tare- tarekest". Peale seda palusime memmed-taadid teise tuppa (lastel oli hästi meeles, et enne laseme suured ja siis astuvad ilma trügimata väikesed), et näha, kas ka suured ja elukogenud inimesed ühtteist teha oskavad. Oskasid küll!!! Meisterdasime lumikellukesi. Hoogu sattusid suur Karl oma vanaisaga (vanaema lasti tööd tegema alles siis, kui nemad tüdinesid). Ei teagi täpselt, mitu lille nende käe alt valmis, neid jagus ka meie laua peale vaasi. 

Kel töö valmis, uudistas koos lapsega ka rühmaruumis mänge. Mattias ei suutnud seejuures vist otsustada, millist mängu täpselt mängida mamma ja papaga- ikka ühe mängu pani lauale ja teise koristas. Meil on ilmselt liiga suur valik või peaks mamma ja papa iga päev külas käima, et kõik mängud läbi saaks mängitud.

Laste valmistatud võileivatort oli hitt!! Küsiti isegi retsepti. Huvilistele... seda leiab toidutare.ee, otsingusse kirjutage "singitäidisega võileivatort". Olgem patrioodid, sinna sisse käib Põltsamaal Felixis valmistatud kurgisalat, see annabki kogu tordile erilise maitse- ehtne ja hea :).Proovige ja kutsuge lapsed appi, neil juba kogemusi on selle tordi valmistamisel!

Loodame, et Teile, vanaemad ja vanaisad, meeldis koos meiega aega veeta... meile igatahes meeldis, oli tore õhtupoolik!

KEVADPÜHAD

Askeldusterohke päev....isegi täpselt ei tea, millal askeldama hakati, igatahes kõik muudkui tegutsesid. Ja õigesti tegid, muidu poleks kõige sellega toime tulnud, mida tänaseks plaanitud oli.

Saabumas on kevadpühad- munadepühad. Lastele meeldib see teine nimi paremini. Ja milleks ka mitte? Siis saab mune värvida ja koksimise mängu mängida. Juba vara hommikul nende munade värvimisega alustasimegi. Selleks kasutasime seekord looduslikku materjali- lapsed pakkisid munad sibulakoorte sisse, sekka ka hibiskust (üllatavalt huvitava halli tooni andis), pune ja täppide tegemiseks väikseid kive ning siis keema. Jätame need munad keema....

Kõlas koputus! Küsisime laste käest, kas keegi kutsus meile täna külalisi? Suur Karl tegi väga suured silmad ja tunnistas väga tõsiselt, et tema küll pole kedagi kutsunud. Ei tahtnud ebaviisakad olla, seega kutsusime uksetaguse salapärase külalise ikka tuppa. Jänes... jänes mis jänes! Korv oli käes ja soovis lastega hüppamise mängu mängida (no mis neist jänestest ikka muud oodata:)). Väga lõbus mäng oli... õnneks polnud see jänes neljakäpukil ja õigete jäneste moodi ta meil hüpata ei palunud (selline hüppamine lõppes meil teatavasti ninali kukkumisega). Ja ilusat kevade jätku soovides pakkus see lahke tegelane meile värvilisi šokolaadimune.

Mis siis edasi? Meie hommikuring rääkis täna kanast ja kukest ning kõigest sellest, mida nende olemasolu endaga kaasa toob. Siinkohal teile laste poolt huvitavaid ütlemisi. Küsimusele, milleks see kukk seal kanakarjas olema peab, vastas Annaliisa, et "kui keegi tuleb, siis ta ajab ära!".Haudumine on Kristo arvates see, kui "kana istub munadel peal ja teeb neile sooja." Uurisime ka muna. Munakollane on kollane ja palli moodi- siililegi selge. Raskem oli võrdlust leida munavalgele. Rait arvas, et see on õli, suure Karli jaoks aga munavedel. Võrdluseks kõlas veel tarretis, kissell ja tegelikult leidsime ilma piinlikkust tundmata, et kõige enam sarnaneb munavalge tatiga.

 

Munad olid seniks keenud saanud. Neid lahti harutades oli põnevust palju. Sellise loodusliku materjaliga värvides ei tea iial, milline on tulemus. Ei leidunud ühtegi ühesugust muna. Lastel oli lausa ahhaa-elamus! Munad imetletud, mängisime ikka ka koksimise mängu. Mõni sai kohe kibeda kaotuse osaliseks, teine võitles vapralt viimase võimaluseni. Täpselt ei mäletagi, kes võidumees oli, ju see polnud me jaoks nii oluline. Edasi pusisime mune koorida. See polegi nii lihtne töö, kuigi hakkama said kõik, niiet laud oli munakoori täis. Sõime neid mune nagu õunu, sõime ja kiitsime. Tore oli see, kuidas Mattias nägi suurt ja aeganõudvat vaeva muna koorimisega ja kui see tehtud, sirutas muna meie poole ja ütles "ei taha". Säh sulle, muna koorimine oli lõbus ja huvitav, kuid see mis sealt seest välja tuli, polnud enam sugugi põnev. Ehk peaks Mattiase emale ettepaneku tegema, kogu pere munad võiks poiss koorida, talle meeldib! Tegelikult meelitasime selle väikse poisi ikkagi paari ampsu tegema, polnudki nii hull.

Tänane päev lõppeb meil peoga. Oleme külla kutsunud meie tegemisi uudistama vanaemad ja vanaisad. Selleks on juba mitu päeva lapsed elevil ja usinalt luuletust, käemängu ja näidendit korranud. Tänaseks jäi neile võileivatordi valmistamine. Lapsed segasid, ladusid, hakkisid ja olid seejuures väga tähtsa olemisega. Ja jälle peab mainima, kui te vaid teaks, kui olulised on laste jaoks emade, isade, vanaemade ja vanaisade külaskäigud!

                                   keegi teine ei jõudnud....

Kuid sellest, kuidas meie pidu läks, räägime juba tagasiulatuvalt esmaspäeval... 

Ilusaid kevadpühi Teile ja Teie perele!!